MIS ON ÕPPIMINE?

Kuigi juba kõrgkooli jõudmiseks tuleb 12 aastat õppida, on kasulik teada, mis on õppimine.

Vene kirjanduskriitik Vissarion Belinski tõdeb: „Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad“.

 Õppimine on teatud tüüpi muutus teadmistes, hoiakutest, väärtustes, protseduurides, käitumisviisides, oskustes ning nende organiseerimise viisides (Kikas, 2005). See tähendab uute teadmiste lisamist, olemasolevate muutmist, uute seoste loomist ja olemasolevate ümberkorraldamist. Samuti on rõhutatud, et toimunud muutus peaks olema pikemaajaline või oluline ning võib toimuda nii üksikus inimeses või inimeste rühmas.

Selleks, et õppimine oleks edukas, on õppimiseks hariduspsühholoogide arvates vaja kognitiivseid, tunnetuslikke ja metakognitiivseid tingimusi. See tähendab, et õppimine nõuab sisust arusaamist, soovi õppimiseks pingutada ning võimet enda õppimist reguleerida. Teisiti öeldes on edukaks õppimiseks oluline mida, miks ja kuidas õppida. Inimestele on loomuomane arendada oma käitumise autonoomset regulatsiooni ja nad on sisemiselt motiveeritud õppima ja võtma vastu väljakutseid.

Õppimine sõltub õppija olemasolevatest teadmistest, oskustest, uskumustest, motivatsioonist jm. Õppimine võib toimuda nii otseselt taju kaudu (sh saadud kogemused) või teiste poolt keele vahendusel. Tavaliselt käivitab õppimise mingisugune vastuoluline kogemus või küsimus, aga ka konkreetne vajadus. Samas võime õppida nii teadvustatult kui ka seda ise teadvustamata.

Õppija on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes võtab võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õppida saab nii iseseisvalt kui ka koos kaaslastega, õpitakse ka oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima.