Digipädevus

Infokirjaoskus

INFOKIRJAOSKUS

MIS SEE ON? | ÕPIVÄLJUNDID | HARJUTUSED | ÕPIVARA

MIS SEE ON?

Suur osa meie igapäevasest digiilmas tegutsemisest keerleb üht- või teistpidi informatsiooni ümber. Paljuski on info nagu toit: on mõistlik, kui suudame end sellega varustada, teame, kus ja kuidas see tekib, oskame hinnata selle kvaliteeti ja koostisosade usaldusväärsust, ei lase erinevaid komponente sassi minna ega kaduda ning mõistame seda sihtotstarbeliselt kasutada.

Sõnad informatsioon ja info võivad kontekstist sõltuvalt tähendada erinevaid asju: teateid, teavet, andmeid nii arvulisel kui ka muul kujul. Üldjuhul viitab info abstraktsemal kujul reaalse maailma asjadele, nähtustele, sündmustele jne. Sama nähtuse kohta võib leida erinevat informatsiooni, sest seda on mõjutanud selle looja taju subjektiivsus. Seetõttu võib informatsioon olla üldisem või üksikasjalikum, tasakaalustatud või ühekülgne jne.

Tänapäeval on infot väga kerge kätte saada ja see jõuab meieni isegi siis, kui eelistaksime seda vältida. See tähendab, et info kasutaja peab oskama infot otsida ja vastu võtta, leitu väärtust ja vajalikkust hinnata ning infot talletada ja taasesitada. Seda nimetatakse infokirjaoskuseks, mida läheb vaja nii digikeskkondades kui ka väljaspool neid.

Infokirjaoskuse kujundamisel õpitakse oma infovajadust teadvustama ja sõnastama, selle rahuldamiseks sobivaimaid ja usaldusväärseid allikaid tuvastama, vajalikku välja sõeluma, seda hõlpsaks kasutamiseks töötlema ja korrastatult talletama.

Infokirjaoskuse komponendid.

JÄRGMISTE ÕPPEMATERJALIDE KASUTUSE EELDUS ON, ET OSKAD JUBA

veebist eri tüüpi infot (nt muusika, foto, video, tekst) otsida, erinevaid faile ja sisu salvestada ja süstematiseerida, salvestatud sisu juurde tagasi minna, kasutada eri programme ja teenuseid multimeediafailide esitamiseks, tekstifailide ja esitluste avamiseks, jagada infoallika linke. Sa tead ja mõistad, et eri otsimootorid võivad anda lahknevaid tulemusi ja kogu veebis leiduv info ei ole usaldusväärne (see võib olla näiteks aegunud või pärineda kallutatud allikatest).

ÕPIVÄLJUNDID: TEADMISED, OSKUSED, HOIAKUD

Meie digipädevuse vajadused on väga erinevad ning sõltuvad nii meie individuaalsetest erinevustest ja eelistustest kui ka üldistest teguritest. Allpool on kirjeldatud infokirjaoskuse vallas ülikoolilõpetajale vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Need põhinevad gümnaasiumitaseme digipädevusel, mida on täiendatud kõrgharidusele omaste aspektidega, nagu ülesannete suurem keerukus ja infohulk, märkimisväärsem autonoomia ülesannete täitmisel ja kriitiline mõtlemisvõime. Need ja muud aspektid on mõeldud digipädevuse näitlikustamiseks, mitte ülikoolis kohustuslike kriteeriumitena. Järgmistes plokkides olevate harjutuste ja õpivara abil saab nendega lähemalt tutvuda ja neid kujundada.

  • Kasutan erinevaid otsilahendusi ja mitmetasemelisi otsistrateegiaid ning kohandan strateegiat tulemusest sõltuvalt.
  • Oskan oma oskusi ja teadmisi enese ja teiste heaks rakendada, st mõistan teiste infovajadust, oskan infostrateegiaid hinnata, selgitada ja juhendada.
  • Kasutan automatiseeritud otsinguvõimalusi.
  • Mõistan otsimootorite toimimist, võimalusi ja piiranguid.
  • Oskan leida info algallika ja suudan seda eristada info vaheallikatest.

  • Mõistan, miks ja kuidas info usaldusväärsus varieerub, tean info kallutatuse põhjusi ja tagajärgi.
  • Kombineerin digitaalseid ja mittedigitaalseid allikaid ja meetodeid, et hinnata kriitiliselt info tõepärasust, kasulikkust ja usaldusväärsust ja põhjendada oma hinnangut.
  • Oskan teisi juhendada neile olulise info ja allikate kriitilisel hindamisel.

  • Kasutan õpitud strateegiaid teadlikult, et hallata infot ja sisu eri keskkondades (eesmärgistatud, automatiseeritud, varundatud, tasakaalustatud privaatsus ja avalikkus).
  • Oskan infohaldusstrateegiaid kirjeldada, põhjendada ja teistele soovitada.
  • Olen tuttav andmehalduskeskkondade toimimise põhimõtetega ja oskan selgitada, missuguste kriteeriumite põhjal arvestades neid usaldada saan;
  • Olen teadlik infoühiskonna väärtustest (avaandmed jne) ja oskan neid käsitleda.

HARJUTUSED

Siin on infokirjaoskust kujundada aitavad harjutused. Neid võib teha isesesisvalt, aga need võib ka siduda õppetööga ja kohandada õppeainele sobivaks. Harjutuste läbimiseks vajalik teave on allpool õpivaras.

ÕPIVARA

Põhiküsimused

  • Mis on info?
  • Kust see tuleb?
  • Mida tähendab andmete kvaliteet ja millest see sõltub?

 

Info ja selle kasutamine

Sõnad informatsioon ja info võivad kontekstist sõltuvalt tähendada erinevaid asju: teateid, teavet, andmeid nii arvulisel kui ka muul kujul.

Elu infoajastul tähendab, et informatsiooni on igal pool ja see on tänu teadmiste, oskuste, seadmete, tarkvara ja sidevahendite olemasolule paljudele üha suuremas koguses kättesaadav. Infot jagatakse väga palju ja võrreldes teiste ressurssidega seisneb selle eripära selles, et enamasti jääb see alles ka jagajale. Silmas tasub pidada, et info üleküllus on sama halb kui selle puudumine.

Tähtsal kohal on info usaldusväärsus ja tõesus. Info õigsuses saab veenduda selle päritolu uurides, seda oma maailmapilti paigutades ja kriitiliselt hinnates. See oskus sõltub eelneva süsteemsete teadmiste hulga kvaliteedist ning analüüsi- ja otsustusvõimest.

 

Info ja andmed

Andmete mõtestamiseks on vajalik konteksti arvestamine – ilma kontekstita võivad andmed tähendada mida iganes. Andmeid, mis andmeid kirjeldavad, nimetame meta-andmeteks. Infot saadakse andmeid töödeldes. See võib tähendada erinevaid toiminguid, mis saavad toimuda nii tarkvara kui seadmete abil (andmeanalüüs) kui ka inimese pea sees. Ka info hoidmiseks või edastamiseks tuleb see andmetena fikseerida ehk salvestada.

 

Andmemudeli koostamine

Infot talletatakse, edastatakse ja töödeldakse andmetena. Selleks organiseeritakse andmed andmebaasideks, mis moodustavad infosüsteemide kesksed osad. Lisaks andmebaasile kuulub infosüsteemi veel kasutajaliides, milleks tänapäeval on sageli veebibrauseri vahendusel vaadeldav internetileht.

 

Terviklikud õppematerjalid

  • Kurmo Konsa õppevahendis Digitaalne mälu käsitletakse digitaalse info säilitamist ühiskonnas. Materjal on mõeldud ennekõike humanitaarerialade üliõpilastele ja mäluasutuste töötajatele. Selle eesmärk on anda ülevaade digitaalse teabe olemusest, funktsioonidest, mida see täidab ühiskonnas, ning digikogude moodustamise ja kirjeldamise alustest.

Põhiküsimused

  • Kuidas sõnastada infovajaduse eesmärki?
  • Missugused on info otsimise võimalused ja nendega kaasnevad riskid?
  • Kuidas kasutada automatiseeritud otsistrateegiaid?
  • Missugused otsimootorid ja andmebaasid minu vajadustele vastavad ning kuidas see olukorrast sõltub?
  • Kuidas otsimootorid infot töötlevad, korrastavad ja esitavad?
  • Missugused on otsimootorite võimalused ja piirangud?
  • Kuidas leida infot info kohta?
  • Kuidas otsinguid minu vajadusele kohandada? (otsingukäsklused ja -operaatorid)
  • Kuidas leida endale sobivad infoallikad?
  • Kuidas tuvastada info päritolu?

See õppematerjal koosneb Tartu Ülikooli raamatukogu e-kursuse Infopädevus materjalidest. Kui otsid lisainfot erinevate kataloogide, andmebaaside ja arhiivide kasutamise kohta, tasub minna kohe e-kursuse lehele.

Enne otsingu alustamist

Infot saab otsida eri viisidel. On otsinguid, mida teeme iga päev möödaminnes ja mille tulemuse suhtes oleme paindikud (näiteks küpsiseretsept), aga ka selliseid, mille puhul soovime olla kindlad, et saame kindlasti kõige ajakohasema ja usaldusväärsema tulemuse (õppe- või erialatööks vajalikud otsingud, reisi planeerimine jne). See, kui rangeid kriteeriume otsingu tegemisel seada, sõltub eesmärgist.

Enne otsingu alustamist tasub läbi mõelda küsimused, mis on olulised otsingu kavandamiseks ja hea tulemuse saamiseks. See aitab mõtteid korrastada, mõisteid selgitada, leida õige otsinguvahendi ja aega planeerida. Näiteks tasub esitada endale järgmised küsimused.

  • Mis liiki materjali, kui palju ja mis ajavahemikust ma vajan?
  • Kas mulle piisab näiteks kümnekonnast allikast või peab otsing olema võimalikult ammendav?
  • Kas vajan infot ainult raamatutest või ka ajakirjadest?
  • Kui kaugele ajas tagasi peab otsing ulatuma? Millisest ajast alates ilmunud kirjandus on mu jaoks oluline? Vanema kirjanduse puhul tasub vaadata, millisest aastast alates ilmunud kirjandust andmebaas kajastab. Ajaloolise aspektiga teemade puhul võib vaja minna trükitud bibliograafiaid.

Tõhusa teadusliku infootsingu ettevalmistuseks leiab põhjalikumat teavet infopädevuse kursuse materjalidest.

 

Süstemaatiline infootsing

Süstemaatilist infootsingut võib vaja minna nii õppe- ja teadustöös kui ka igapäevaste teabepäringute tegemisel. Selleks tuleb otsingusõnad põhjalikult läbi mõelda, kaasata sünonüümid, laiemad ja kitsamad mõisted ja seotud sõnad. Nende leidmiseks saab kasutada eriala teatmeteoseid, käsiraamatud ja õpikuid. Otsingusõnu saab täpsustada ka Eesti märksõnastikus olevae märksõnade abil.

Päringu tegemisel saab kasutada abisõnu and, or ja not, mida nimetatakse ka loogikaoperaatoriteks. Nende toimimist tõeväärtusfunktsiooni kaudu näitlikustatakse Boole’i tööriista abil.

Süstemaatilist infootsingut on lähemalt kirjeldatud Tartu Ülikooli infootsingu põhimõtetes.

Andmebaasid

Otsingumootorid aitavad tohutut hulka materjale mõtestatult uurida. Kuid need leiavad üksnes teatud tüüpi allikaid ja kõikidesse infokogudesse ei pääse mitte ükski otsingumootor. Mõna allika leidmiseks on vaja spetsiifilisi otsingumootoreid, milleks on erinevad kataloogid ja andmebaasid.

  • Üldandmebaasid sisaldavad eri valdkondade infot (nt EBSCO andmebaasid).
  • Erialased andmebaasid koondavad infot ühe valdkonna või kitsama eriala artiklite kohta. Näiteks EBSCO andmebaaside lehel saab ligi haridusalasele andmebaasile ERIC, meditsiiniandmebaasile MEDLINE jt. Enamasti sisaldavad nad infot ka muude väljaannete, nt raamatute, konverentsimaterjalide, väitekirjade jm kohta).
  • Raamatukogude kataloogist ESTER saab teavet, millised raamatud, ajakirjad ja muud teavikud on raamatukogudes olemas, kus nad täpselt asuvad ning kas soovitud teavik on parasjagu kättesaadav või välja laenutatud. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR on osa e-raamatuid, ajalehti, ajakirju, pildimaterjale, audioraamatuid ja muusikafaile vabaks kasutamiseks, kuid osa mitte. Selle põhjuseks on autoriõigus ja kirjastajate juurdepääsupiirangud.
  • Ajakirjades ilmunud artikleid leiab andmebaasidest (nt Eesti artiklite andmebaas ISE; DIGAR Eesti artiklid), mis sisaldavad sageli ka linke artiklite täistekstidele.
  • Tartu Ülikooli digiarhiivis dSpace, Tallinna Ülikooli digiarhiivis ETERA, Tallinna Tehnikaülikooli digikogus ja Eesti Maaülikooli digiarhiivis hoitakse bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid ning e-õppematerjale, mis on suures osas internetis vabalt kättesaadavad.
  • Eesti e-varamu portaal on Eesti raamatukogude, muuseumide ja arhiivide ühine otsinguportaal, kus saab teha otsinguid paljudes Eesti andmebaasides korraga.

Lähemalt on eelnimetatud katalooge ja andmebaase kirjeldatud infopädevuse kursuse materjalides.

Soovitatud lisamaterjalid

Põhiküsimused

  • Millised on info talletamise viisid ja kuidas kõige sobivamat valida?
  • Missugust infot säilitada, missugust mitte?
  • Missugused on erinevad talletuskeskkonnad?
  • Mis kriteeriumitest sõltub talletuskeskkonna usaldusväärsus?
  • Miks on varundamine tähtis?
  • Missugused on info privaatse ja avaliku talletamise võimalikud tagajärjed?

See õppematerjal tugineb Veiko Hani õpiobjektile Kus on minu andmed.

 

Kus on minu andmed?

Andmeid saab talletada kas enda seadmes või pilves. Esimesel juhul on kontroll enda info üle suurem, teisel juhul usaldatakse kedagi teist.  Mõlemal juhul on vaja endale selgeks teha andmete säilitamise, jagamise ja hävitamisega seotud asjaolud ning riskid. Turvalisust võib suurendada olulisimate andmete hoidmine mitmes füüsilises kohas ja korrapärane varukoopiate tegemine (näiteks oma seadmes asuvaid andmeid pilveandmetega sünkroniseerides).

Hoian andmeid oma seadmes

Andmete hoidmine enda seadmes on üsna levinud ning selle eelis on see, et andmetele saab kohe ligi ja internetiühendust pole vaja. Kui rakendada oma seadmes turvameetmeid (nt ligipääsupiirang parooliga, tulemüür ja viirusetõrjetarkvara), võib olla üsna kindel, et teised andmetele ligi ei pääse. Siiski kätkeb andmete selline hoidmine ka ohtusid:

  • seadme füüsiline kahjustumine;
  • seadme kaotamine või vargus;
  • viiruse- ja pahavaraoht;
  • petlik turvatunne (siiani pole midagi juhtunud, ei juhtu ka edaspidi).

Neid riske aitab maandada varukoopiate tegemine.

Lähemat teavet saab Veiko Hani õpiobjekti „Kus on minu andmed“ peatükist Andmete hoidmine oma seadmes. 

Hoian andmeid pilves

Andmete pilves hoidmise korral salvestatakse, varundatakse ja töödeldakse andmeid kellelegi teisele kuuluvates arvutites, millele pääsetakse ligi veebi kaudu. Pilveteenuseid pakuvad näiteks Dropbox, Spotify, Facebook ja Google Drive. Peale andmete talletamise toimivad pilves teisedki andmeomanikule vajalikud teenused nagu e-post, ühistöövahendid ja suhtlusplatvormid. Andmetöötlusvõimsuse tagavad pilveteenuste puhul sadadest serveritest  ja andmesalvestussüsteemidest koosnevad andmekeskused.

Andmete pilves hoidmise eelised on kasutuslihtsus, soodne hind võrreldes isiklike seadmete soetamise ja seadistamisega, vajaduspõhisus ja väga suur töökindlus. Kuid sellega kaasnevad ka ohud, mille taga võivad olla nii kasutaja ebamõistlikud valikud kui ka teenusepakkuja:

  • andmelekked, andmete kustumine või rikkumine;
  • ebaturvaline kasutajakäitumine (nõrgad paroolid, avaliku arvuti kasutamine, viirusetõrjest loobumine);
  • kasutajate psühholoogiline manipuleerimine kontode ülevõtmiseks;
  • piiratud kontroll oma andmete üle (nt internetiühenduse vajalikkus, teenusepakkuja esitatavad piirangud).

Lähemat teavet saab Veiko Hani õpiobjekti „Kus on minu andmed“ peatükist Andmete hoidmine pilves.

Andmete jagamine

Tänapäeval tähendab koostöö sageli ühisloomet: andmete, dokumentide, materjalide saatmist või kättesaadavaks tegemist teistele. Näiteks saab Google Drive’is jagada dokumente lingiga kõigile, kellega on soov koostööd teha. Dokumenti saab muuta ühistööna nii, et iga täiendus on kõigile kohe näha.

Koostöö aluseks on usaldus, mille puhul eeldatakse, et dokumendile pääsevad ligi ainult need, kellega seda on jagatud. Seepärast peab teadma jagatud dokumendiga kaasnevates ohtudest. Näiteks ei pruugi jagatud andmed olla enam selle saaja kontrolli all või neist tehakse koopia, mille edasine saatus võib algsele autorile teadmatuks jääda. Seepärast tasub enne andmete jagamist mõelda,

  • kas andmete jagamine on vajalik – mis kaalutlustel seda tehakse ja jagatud puudutavad ka kolmandaid isikuid (nt fotol olevad inimesed);
  • kas jagamine on kontrolli all, nii et jagatakse ainult soovitut (või kaasneb sellega ka varjatud info, näiteks asukohateave foto jagamisel sotsiaalmeedias);
  • kellega on plaanis andmeid jagada ning missugused õigused ja võimalused tal on jagatut edaspidi kasutada

Lähemat teavet saab Veiko Hani õpiobjekti „Kus on minu andmed“ peatükist Andmete jagamine.

Andmete kustutamine

Andmeid on vaja kustutada näiteks siis, kui soovite oma seadet müüa või mõnest teenusest loobuda. Oluline on silmas pidada, et isiklikult seadmelt andmete eemaldamisel kustuvad esialgu ära vaid viited info asukohale kettal, aga andmed ise jäävad alles vähemasti niikauaks, kui nende asemele kirjutatakse midagi uut. Andmete täielikuks kustutamiseks tuleb salvestusmeedium täielikult formaatida või füüsiliselt purustada.

Veel keerulisem on olukord andmete kustutamisega pilvest, kuna selle üle puudub otsene kontroll – ei saa olla kindel, et faili pilvest kustutades see ka päriselt kustub. Seepärast tasub enne pilveteenuse kasutama hakkamist lugeda selle kasutustingimusi.

Lähemat teavet saab Veiko Hani õpiobjekti „Kus on minu andmed“ peatükist Andmete hävitamine.

Soovitatud lisamaterjalid

Arvutiteaduse instituudi infoturbe kursuse materjal Varjatud andmed.

Põhiküsimused

  • Miks ja kuidas info usaldusväärsus varieerub?
  • Mis on info (ja seda töötlevate algoritmide) kallutatuse põhjused ja tagajärjed?
  • Kuidas infot arinevate allikate põhjal kontrollida ning selle kehtivust ja usaldusväärsust hinnata?
  • Kuidas määrata info kasulikkust, tõepärasust ja vastavust infootsingu kriteeriumitele?
  • Kuidas leida ja eraldada kõige usaldusväärsemat infot?
  • Kuidas erinevaid (mh mittedigitaalseid) meediaallikaid võrrelda ja teha kindlaks nendest saadava info usaldusväärsus?
  • Kuidas tõrjuda pealesunnitud infot?

See õppematerjal koosneb Tartu Ülikooli raamatukogu e-kursuse „Infopädevus“ materjalidest.

Info usaldusväärsuse kontrollimine

Iga infoallika usaldusväärsust ja uurimistööks sobivust tuleb kontrollida, eriti kui need on pärit vabast internetist. Olulised aspektid, mida info hindamisel silmas pidada, on sihtrühm ehk auditoorium, keeleline ja stiililine korrektsus, kallutatus, usaldatavus ning ajakohasus:

Info hindamisel silmas peetavad aspektid

Info süsteemne hindamine hõlmab tõendusmaterjali otsimist ja allikate kriitilist võrdlemist:

Info hindamise etapid ja allikad

 Lähemat teavet saab Tartu Ülikooli raamatukogu õppematerjalist Info hindamine.

Meediapädevus

Infoallika usaldusväärsuse kontrollimine on praktiline, ent töömahukas oskus, mida suudame rakendada tõenäoliselt piiratud mahus. Kuna aga puutume kokku üha suurema infomahuga, on selle kriitiline mõtestamine osa infoühiskonnas toimetuleku oskustest. Laiemaid oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad eri kanalites esitatud teavet analüüsida ja adekvaatselt hinnata, nimetatakse meediapädevuseks.

Kolmandate osapoolte sisu nägemiseks palun nõustu küpsistega.

Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Komisjoni video „Three key questions on disinformation and democracy“.

 

Soovitatud lisamaterjalid

Terviklikud õppematerjalid

Kasutatud materjalid ja lisad

Eelmine
Järgmine
Accept Cookies