(Klõpsa teemaviitel)
allikapublikatsioon arhiiv digiteerimine elulood Erxleben esmakohtumine Hermike Johan Herrnhut kirjad kirjandusmuuseum kirjaoskus kirjavahetus Kolgo Ado konverents Kulli Jüri kultuurkapital käsikirjad lauluraamatud Mäletu Jaan Neumann ortograafia Paali Andri pikk s projekt Pöka Hans Quandt noorem restaureerimine Rüütli Juhan saksa keel Tartumaa 1759. aasta päevik tehisaru transkribeerimine Tõnise Jüri uurijad uurimislugu uurimistöö vana kirjakeele korpus vana kirjaviis vennad-õed vennastekoguduse mõju Voldemar Ilja arhiiv Werner õ õigekirjareeglid
Neid ettekandeid ühendas üks oluline küsimus: mis juhtub siis, kui rahvas õpib ise oma lugu kirja panema. Kuulajadki mõtlesid kaasa. Näiteks ajaloolane Aivar Põldvee pakkus välja intrigeeriva hüpoteesi: kirjutamine arendab peenmotoorikat …
Käekirja sarnasuse alusel rühmitamist ootas 673 dokumenti – näidised kõigist seni teada olevatest vennastekoguduse 18.–19. sajandi eestikeelsetest käsikirjadest.
Kui sageli on välismaalased imestanud, nähes siinsetes kirikutes nii vanu kui ka noori, lauluraamat käes, või koolides terveid hulki väikeseid lapsi soravalt lugemas!
1800. aasta veebruaris on Kambja koguduse õpetaja Heinrich Andreas Erxleben saatnud Johann Christian Quandt nooremale eestikeelse kirja, milles annab teada oma poja sünnist ning ütleb, et soovib maakeelset ristimist. Kiri algab hernhuutlastele kohase südamliku tervitusega: “♡mest armastetu Welli”.
Osas tekstides on lahku kirjutatud sõnaosi, nt ootuspärase “unentbehrlich notwendig” asemel hoopis “un ent behrlich noth wendig” (‘vältimatult vajalik’), nagu on näha juuresolevalt pildilt.
Vanad eestikeelsed raamatud on kirjutatud “imelikult”, justkui eesti keel olnuks täiesti teistsugune kui praegu ja näiteks sõna kool pidanuks omastavas käändes hääldatama koli. Lapsed õppisid “Koli-ramatust”, mitte “Kooliraamatust”.
Vahepeal – kui palju aega oli mööda läinud? – oli Ene jõudnud Ilja kastid läbi sorteerida ja ritta laduda ning käis mulle omal leebel kombel meelde tuletamas, et ma neid näha tahtsin. Ta jõudis ikka mitu korda seda teha. Kuni ta 2024 augustis teada andis, et välja on ilmunud veel huvilisi ja ta hea meelega võtaks meid arhiivis koos vastu.
… sest ühelegi eesti vana kirjakeele uurijale ei saa jääda märkamata, et olemas on massiliselt vanu eestlaste kirjutatud tekste, mille keelt keegi uurinud pole.
Terve tee harjutas kogu seltskond vanas saksa kirjutuskirjas ehk kurrentkirjas kirjutamist, et selle lugemisosavust ja kiirust tõsta. Kirjutades treenimise nõu andis Külli, ja Annika oli see, kes vastavad õppematerjalid väljaprindituna ka reisi peale kaasa võttis.
Näiteks leidus kataloogis eestlane nimega Were, wü Jürri, ja teine, nimega Pedo, Fürri Marri. Ühel juhul oli säiliku keele osas kaheldud, kas see on soome või eesti. Enamasti olid säilikute tutvustused Findbuchis aga väga täpsed ja informatiivsed, nii et saime juba enne arhiivi kohale jõudmist osa materjale lugemissaali õigeks ajaks valmis tellida.
Üks kirjutaja jällegi kasutab p-alguliste sõnade algul niivõrd erinevaid tähekujusid, et tekib küsimus, kas mõni neist tuleks transkribeerida b-na. Kõige keerulisemad on kirjavahemärgistamata ning suurte algustähtedeta tekstid …
Vennastekoguduse panus eesti ajaloos on niivõrd suur, et selle tõeliselt korralikuks uurimiseks on möödapääsmatu pikem interdistsiplinaarne rahvusvaheline koostöö, mille edendamiseks oleme asunud parandama käsikirjade kättesaadavust.
Eesti vennastekoguduse tuntuimad uurijad on , kelle töid koondav 500-leheküljeline “Vennastekoguduse kirjandus” ilmus postuumselt 2011. aastal, ja , kelle 6-köiteline sari vennastekoguduse ajaloost on tänini kõige põhjalikum käsitlus sel teemal. Sari katab vennastekoguduse ajaloo Eestimaal ehk Põhja-Eestis aastail …
