Autorituvastustalgud

Vennastekoguduse liikmed ei pidanud oluliseks kirjutiste juurde oma nime märkimist. Sageli on puudu ka kuupäev ja aastaarv. See tähendab, et meil on sadu anonüümseid dateerimata dokumente. Kuidas kindlaks teha, kes ja mida kirjutas? Võib-olla on kogu suure materjalihulga taga vaid üksikud kirjaoskajad?

Et neis küsimustes selgust saada, korraldas Annika Viht 5. veebruaril 2026 Eesti Kirjandusmuuseumis vennastekoguduse käsikirjade autorituvastustalgud. Käekirja sarnasuse alusel rühmitamist ootas 673 dokumenti – näidised kõigist seni teada olevatest vennastekoguduse 18.–19. sajandi eestikeelsetest käsikirjadest. Käekirjanäidised olid ette valmistanud Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üliõpilased ning Ave Teesalu.

Talgutele tuli 21 huvilist Eesti Kirjandusmuuseumist, Eesti Keele Instituudist, Tartu Ülikoolist, Tartu Ülikooli raamatukogust, Rahvusarhiivist, Tartu Pauluse kogudusest ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist. Päev algas käekirjaeksperdi Liina Eskori koolitusega. Saime teada, milliseid käekirja omadusi tähele panna, kui eesmärk on otsustada, kas võrreldavad dokumendid võivad olla ühe ja sama inimese kirjutatud.

Baastarkused omandatud, asusime kõik koos tekste rühmitama. Kahtluste korral andsid nõu Liina Eskor ja tema kolleeg Eve Kristjankroon. Lõpuks tuli siiski tõdeda, et enamik käekirju on unikaalsed. Ainult mõnikümmend käekirja tuli esile rohkem kui ühes kirjutises.

See teeb küll autorite kindlakstegemise paljudel juhtudel peaaegu võimatuks, ent samas saime kinnituse, et eesti talurahva seas oli tõepoolest palju kirjaoskajaid.