Meist
Olen seni uurinud eesti muutemorfoloogia kirjeldamise ajalugu ning eesti kirjakeelt 17.–19. sajandil. Nüüd on mu huvi liikunud baltisakslaste koostatud grammatikakirjanduselt ja piiblitõlgetelt edasi küsimuse juurde, kuidas eestlased kirjarahvaks said.
Kuidas jõudsin vennastekoguduse säilinud tekstide uurimiseni, saad lugeda siit.
Tiina-Erika Friedenthal
Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi teadur
Teoloogina kirjandusteaduses tegelen vaimuliku kirjandusega Balti kirjakultuuri ajaloos. Nende tekstidega, mida loeti ja kirjutati tänapäeva Eesti ja Läti aladel alates reformatsioonist kuni 19. sajandi esimese pooleni. Mind huvitab kõige rohkem see usuline kirjandus, mis on tekkinud nö ametliku kirikuteksti kõrvale, selle täienduseks, kasutamiseks väiksemas ringis ja isiklikuks kasvamiseks. Küsimused, millest minu uuritavad tekstid üldjoontes on tõukunud, lähevad mulle ka isiklikult korda.
Kuidas vennastekoguduse pärand mind kätte sai, saad lugeda siit.
Külli Prillop
Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur
Minu kõige südamelähedasem uurimisala on eesti vana kirjakeel, kuid olen tegelnud ka fonoloogiateooriate, eesti keele ajaloo ning keelestatistikaga. Olen loonud arvutitarkvara vanade tekstide märgendamiseks, olnud mitmete tekstisõnastike kaasautoriks ja aidanud kokku panna vana kirjakeele tekstikorpust. Vahelduseks teadustööle mõtlen välja keeleülesandeid õpilasvõistluste jaoks.
- Ühe eesti mehe unistus 1742. aasta paiku: „Kas minu tütar võiks pääseda Saksamaale vennastekogudusse?“
"Juba kaua on mul südames olnud, et ma peaksin kaks neist, Maria ja Martha, kogudusele üle andma. […] Mul on ikka südames olnud, et need kaks last kuuluvad Tallele ja kogudusele. Nad on vabad lapsed ..." - Miks saksa vennad üksteisele eesti keeles kirjutasid
1800. aasta veebruaris on Kambja koguduse õpetaja Heinrich Andreas Erxleben saatnud Johann Christian Quandt nooremale eestikeelse kirja, milles annab teada oma poja sünnist ning ütleb, et soovib maakeelset ristimist. Kiri algab hernhuutlastele kohase südamliku tervitusega: "♡mest armastetu Welli".
- Kellele teine, kellele esimene kohtumine Herrnhuti ja sealse arhiiviga
Terve tee harjutas kogu seltskond vanas saksa kirjutuskirjas ehk kurrentkirjas kirjutamist, et selle lugemisosavust ja kiirust tõsta. Kirjutades treenimise nõu andis Külli, ja Annika oli see, kes vastavad õppematerjalid väljaprindituna ka reisi peale kaasa võttis. - Kuidas vennastekoguduse pärand mind kätte sai
Vahepeal – kui palju aega oli mööda läinud? – oli Ene jõudnud Ilja kastid läbi sorteerida ja ritta laduda ning käis mulle omal leebel kombel meelde tuletamas, et ma neid näha tahtsin. Ta jõudis ikka mitu korda seda teha. Kuni ta 2024 augustis teada andis, et välja on ilmunud veel huvilisi ja ta hea meelega võtaks meid arhiivis koos vastu.
- Ettekanne vennaste tekstide esmasest keelelisest profileerimisest
Sügise algul oli mul võimalus rääkida sarjas TÜling ja ajaloolise sotsiolingvistika ühingu konverentsil Salzburgis oma esialgsetest tulemustest vennastekoguduse käsikirjade keele analüüsimisel. Kui käsikirjadesse sisse vaadata, avaneb äärmiselt kirju pilt: sama sõna võidakse kirja panna väga erinevatel viisidel, rääkimata varieerumisest muudel keeletasanditel. - Saksakeelsed käsikirjad pakuvad üllatusi
Osas tekstides on lahku kirjutatud sõnaosi, nt ootuspärase "unentbehrlich notwendig" asemel hoopis "un ent behrlich noth wendig" ('vältimatult vajalik'), nagu on näha juuresolevalt pildilt.
- Masinõppelise käekirjatuvastuse esimestest katsetustest
Vennastekoguduse käsikirjad on väike ja spetsiifiline andmestik. Ehkki masinõppelise stilomeetriaga on tegeldud vähemalt kümme aastat, ei leidu valmis treenitud mudelit, mis just eesti vana kirjakeele käsikirjadele sobiks. Valmis treenitud mudelid on tehtud tänapäevaste andmete põhjal. - Vennastekoguduse käsikirjade konserveerimistöödest
Käsikirjades on sageli kasutatud raudgallustinti. Tegemist on ajalooliselt väga levinud ja püsiva kirjutustindiga, mis võib aga oma koostise tõttu aja jooksul paberit kahjustada.
