|
Katoliku kiriku konfirmatsiooni sakramenti on sõnaga vermetus nimetanud Johannes Ambrosius Völcker 16. sajandi lõpus. Vermetus on laen keskalamsaksa keelest: tüvele ferme-, verme- on lisatud eesti t(a)+us-liide (vrd keskalamsaksa fermen, vermen ’konfirmeerima’, ferminge, verminge ’konfirmatsioon’). Üheski muus eestikeelses allikas seda sõna ei leidu. ♦ J. A. Völcker töötas 16. sajandil Tartu jesuiitide seminaris. Tartusse oli ta tulnud esimeste jesuiitide seas 1583. aastal. 1592. aastal pühitseti Völcker preestriks. Koos Thomas Busaeusega tegi ta palju kasulikku maarahva harimiseks ning katoliiklusesse tagasipööramiseks. (Helk 2003) Teksti, kus leidub sõna vermetus, on Völcker käsitsi kirjutanud haruldasse jesuiitide raamatusse Regulae Societas Jesu, millesse on trükiteksti järele sisse köidetud viis ja juurde õmmeldud kaks lehte märkmetega. Märkmete eestikeelne tekst sisaldab meieisapalve, Ave Maria, usutunnistuse, kümme käsku, viis kirikukäsku ja seitsme sakramendi loetelu. Käekirja põhjal tegi kirjutaja kindlaks Helmuth Weiss. (Ehasalu jt. 1997) |
Tähendused ja näitelaused'konfirmatsioon'Ne püha sacrament om seitzme Se ristmene, Se wermetus, Se sacrament Jumal arm, Se andisandmene, Se wimene raswa, Se kirkisande ristmene, Se abbi elo. (Völcker 1585–1590) Esmaesinemus1585–1590Ne püha sacrament om seitzme Se ristmene, Se wermetus, Se sacrament Jumal arm, Se andisandmene, Se wimene raswa, Se kirkisande ristmene, Se abbi elo. (Völcker 1585–1590) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Thor Helle 1732— Hupel 1818— Wiedemann 1893— Sagedus
16. sajandil - 4,02 Teemad: alamsaksa laen
Kirjandus
|