toh
Toh ‘ometi, siiski’ esineb enamikus pikemates 16. ja 17. sajandi tekstides. Tegemist on õigupoolest alamsaksa ja saksa keele sõnaga doch ‘ometi, siiski’, mille Johann Koell, Joachim Rossihnius ja mõnikord ka Georg Müller on mugandanud toch-iks (ch loe h), Heinrich Stahl ja Christoph Blume jätnud doch-iks ja Jacob Kohten doh-iks. Sõna suur sagedus 17. sajandi kirjakeeles annab alust arvata, et seda kasutasid ka eestlased oma kõnes, kuigi hilisemates tekstides seda sõna enam ei leidu. Võimalik, et hüüdsõnad tohoh ja tohoo on kujunenud kunagisest toh-ist või selle toel.
‘ometi, siiski’
Teÿe tæte sen Ißanda Ihesse Chrsse Armu, Et tæma küll rickas on, saÿ tæma toch waisex meddÿ perrast, et meÿe lebbÿ tæma Waÿsus Rickax saime. (Müller 1601)
‘Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.’ (2Kr 8: 9)
1535 (käsikirjas, rekonstrueeritud)
kule [meyd toch / nynda kuth] Issa omal [lapsedel teep] (Koell 1535)
‘kuule meid ometi, nõnda nagu isa oma lapsi’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Doch nur [saltē] toch / aggas.
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 4,02
17. sajandil – 1,67
18. sajandil – 0,00
toh on muutumatu sõna.
