seemisker
Alamsaksa keelest laenatud ametinimetus seemisker ’seemisnaha valmistaja’ (keskalamsaksa sêmesch-gērer; vt Viikberg 2014) leidub ühes 17. sajandi lõpul välja antud korralduses, mis ütleb, et parkimata kitse- ja sikunahku linna tooma tulnud talupojad ei tohi neid väljaspool linna kokkuostjatele ära müüa.
Sama ajajärgu sõnastikes puudub seemisker eesti sõnana. Näiteks Gösekenil (1660) on saksa gerber / Seemischer vaste hoopis nachka Rohkia (naha rookija).
Thor Helle grammatika (1732) lisas on antud Tallinna tänavate, väravate, eeslinnade jne nimed. Loendis „die Gegenden um die Stadt“ (’Linna ümbrus’, lk 309) on ka semiskeri weski ehk saksa keeles die Stampf-Mühle. Seemiskeriveskis muljuti nahka, et see pehmeneks. Veski asus Härjapea jõel.
Seemiskeriveski asukoht. Sigismund von Stadeni kaart, 1699 (TLA.149.4.53)
Samuel Waxelbergi kaart, 1688 (TLA.149.4.3)
‘Sellepärast, et seemiskeri-amet on teada andnud, kuidas talupojad ja maarahvas toovad sagedasti linna valmistamata siku- ning kitsenahad, et need valmistada …’
1696
SEst eth mul se Sehmskeri Ammet on tähda andnut / kuitao saggedaste neist Tallopojast nink Mahrahwast ilmawalmistamatta Sikka nink Kitze Nahhat walmistada Linna tuaxe … (De la Gardie korraldus 1696)
‘Sellepärast, et seemiskeri-amet on teada andnud, kuidas talupojad ja maarahvas toovad sagedasti linna valmistamata siku- ning kitsenahad, et need valmistada …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
Semisker, i, der Sämischgerber. [saksa laen]
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
semiskär, i. r.[tallinnakeelne] d.[tartukeelne] it. semiskerwer, i. r.[tallinnakeelne] Weiß- oder Semischgerber +.[saksa laen]
Wiedemann 1893
sēmis, sēmisk, in s.-kǟŕ, s.-kerwer Sämischgerber,
s.-nahk Sämischleder.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
a.om.
17. saj sehmiskeri
Kirjandus
• Liin, Helgi 1964. Alamsaksa laensõnad eesti vanimas kirjakeeles. – Töid eesti filoloogia alalt I. Tartu, 32–74.
• Salumäe, Raivo 2014. Härjapea veskid Juhkentali piirkonnas.
• Viikberg, Jüri 2014. Alamsaksa laensõnadest nende tulekuajas. – Keel ja
Kirjandus nr 10, lk 749−762.
