rüstvanker
Oletatavasti 1697. aastal (aga võib-olla ka 18. sajandi alguses) eesti keeles avaldatud Rootsi kuninga sõjaseadustes leiduva liitsõna rüstvanker ’(kummiga) sõjavanker (varustuse vedamiseks)’ esiosis on arvatavasti võetud rootsi keelest, kuigi sama tüvi on olemas nii alamsaksa kui saksa keeles ning saksa keeles on kasutusel olnud ka sama algusosaga liitsõna rüstwagen – vähemasti Johann Christoph Clare lõunaeesti-saksa sõnastikus (1730) on see antud eesti sõnaühendi kum̄iga wanker ’katusega vanker’ vasteks.
Wiedemanni sõnastikus (1893) leidub neologismiks märgitud ↗rüüstama, mille saksa vasteks on rüsten, ausrüsten ’varustama’. Selleski sõnas võib olla sama tüvi.
‘Kes kroonu aidast, proviandi-hoonest, (suurtükiväe)varustusest või varustuse vankrist midagi varastab, olgu kui tahes pisut, see peab surema.’
1697(?)
Kes Krono rattist / Proviant-hohnest / Arklüst / ehk Rustwanckrist middakit warrastap / olgo ni pissut kui igganes wois olla / se peab surrema. (Sõjaseadused 1697)
‘Kes kroonu aidast, proviandi-hoonest, (suurtükiväe)varustusest või varustuse vankrist midagi varastab, olgu kui tahes pisut, see peab surema.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
rǖstama, -an, -ata (ada) rüsten, ausrüsten
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
a.nim.
17. saj rüst
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Rootsi laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles. – Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, lk 148–157.
