rebu
Rebu on kirjalikes tekstides kasutusel alates 18. sajandi teisest poolest, kui ilmusid esimesed ilmalikud käsiraamutud erinevate retseptide ja ravijuhenditega. Sõnaraamatutesse jõudis rebu juba sajand varem.
Kirjalikes tekstides on rebu kasutatud ainult tähenduses ‘munarebu’ ja üldjuhul sõnaühendis muna rebu. Ka vanades sõnastikes pole enne Wiedemanni muid tähendusi esitatud. Algläänemeresoome keeles tähendas rebu (*repoi) rebast (vrd soome repo ‘rebane’, liivi re’bbi ‘rebane’, samuti üksikutes eesti murrakutes). Tegu on väga vana, tõenäoliselt algindoiraani laenuga. Eesti keeles on toimunud rebase värvi alusel tähendusülekanne ‘rebane’ > ‘punakas, kollakas’. Sellest omakorda on kujunenud tähendus ‘munarebu’. (ETY) Munarebu nimetamine värvuse järgi on tavaline teisteski keeltes.
Sõna rebu 18. sajandi vormistikus on hästi näha, kuidas järgsilpide o hakkas eesti keeles muutuma u-ks, nii et tänapäevaks on eesti omasõnades o võimalik ainult sõna esisilbis (rõhulises silbis). Muutus toimus kõigepealt kinnistes (st kaashäälikuga lõppevates) silpides, vrd rebbo ja rebboga, aga rebbud ja rebbust. u saab valdavaks 19. sajandi teisel poolel.
Varieerub ka esisilbi vokaal. Näiteks Otto Wilhelm Masing on kasutanud sõnakuju rõbo ~ röbo; Hupeli ja Wiedemanni sõnastikes on antud ka variant räbo ~ räbu. Kuju röbo on Hupeli järgi lõunaeestiline.
Munakollast tähistavad sõnad eesti murretes (Saareste 1924)
‘munarebu’
Te siis neist munna rebbudest, nattokesse woist, 2 lussika täie weest ja nisso jahhust ühhe taigna, rulli wälja ja panne sedda äärte ümber waagna peäle, agga kasta neid äri essite, siis se taigen parreminne hakkab kinni. (Lithander 1781)
‘Siis tee munarebudest, natukesest võist, 2 luskikatäiest veest ja nisujahust tainas, rulli parajaks ja pane vaagnale äärte peale, aga kõigepealt niisuta neid ääri, siis jääb tainas paremini kinni.’
munarebu
Wotta 3 ehk 4 munna-rebbo, panne nattoke jodawat wina, wet, woid, nattoke Sukrut, Muskatplomi, nattoke Sitroni Sahwti ia üks näppo täis nisso jahho senna jure; tösta tullele, ja keetes wispelda sedda wägga hästi. (Lithander 1781)
‘Võta 3 või 4 munarebu, lisa natuke veini, vett, võid, natuke suhkrut, muskaatploomi, natuke sidrunimahla ja näpuotsatäis nisujahu; tõsta tulele ja vispelda seda keetes hästi hoolega.’
rebuloom ‘vastne (hulkrakse looma munajärgule järgnev arengujärk)’
Need munad ei karda ka ei paha ilma, ei kuiwa ega märga, waid seisawad kaua alal, kunni n’ad ühe looma sisse juhtuwad, kus rebu-loom muna seest oma kolme paari karw-konksudega muna koore seest wäija poeb ja nende kuue konksu abiga läbi oma peremehe keha hakkab ronima. (Eesti Põllomees …, 1.08.1875)
1766
Wötta üks tores werske munna, lö sedda katke ja wötta se rebbo seest wälja, panne kaks kord ni paljo sola sekka, kui innimenne prukib kui ta munna sööb, sedda rebbo ning sola segga hästi kokko; woia siis üks linnane rie tük paksuste selle rebboga ja panne sedda haige sörme ümber … (Hupel 1766)
‘Võta toores värske muna, löö see katki ja võta rebu seest välja. Lisa kaks korda nii palju soola, kui palju inimene muna süües tarvitab. Sega rebu ja sool korralikult segamini. Siis määri üks riidetükk paksult selle rebuga kokku ja pane ümber haige sõrme …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Eyer Dotter / Munna tail / Rebbo.
Thor Helle 1732
rebbo die Dotter im Ey.
Hupel 1818
rebbo Eydotter. r[Tallinna k]. d[Tartu k]. räbbo Eydotter. r[Tallinna k]. d[Tartu k]. röbbo Eydotter. d[Tartu k].
Wiedemann 1893
rebu G. reu (A)[Alutaguse] Fuchs. rebu G. rebu, rebune G. rebuse, rebutse (pt)[poeetiline] (räbu, räbune, rõbu) 1) grau gelb, röthlich grau, orangefarben, rebu līw rother, unfruchtbarer Sand, r. mā rother Sandboden; 2) Subst. Dotter, rebu-lōm Made.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 1,55
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Saareste, Albert 1924. Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes. Tartu. (§70.)
• Prillop, Külli 2009. Järgsilpide o ja u varieerumine ning traditsioonid vanas kirjakeeles. – Keel ja kirjandus nr 9, lk ;595−607.
