piibel
Piibel on eesti keelde võetud alamsaksa keelest (vrd alamsaksa bibel, biblie); vt ETY. Esmaesinemus kirjalikes tekstides on pärit aastast 1605, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Mülleri jutluste käsikirjast.
Esimese eestikeelse Piibli (1739) tiitellehel seisab „Piibli Ramat, see on keik se Jummala Sanna …“. Oma eesti-saksa sõnaraamatusse (1732) pole Piibli tõlkimist juhtinud Anton Thor Helle seda sõna võtnud. Üldse puudub piibel sõnastikest kuni 18. sajandi viimase kümnendini. Võimalik, et sõnastike koostajad ei pidanud selle esitamist vajalikuks, sest tegu on rahvusvaheliselt levinud sõnaga. Siiski on Thor Helle selle sõna tähendust seletanud oma sõnastikule ja grammatikale lisatud dialoogides. Nimelt, talumehe küsimusele, kas „Ue Seaduse Ramatut“ saab ka teisiti nimetada, vastab pastor, et seda nimetatakse tõesti ka „Uus Testament ehk pool Piibli raamat“.
Sõna piibel puudumine vanematest sõnastikest ja Thor Helle selgitus võivad anda märku sellest, et see siiski polnud eesti keeles alamsaksa kontaktide kõrgajal veel kasutusel mujal kui ehk Tallinnas, kus eestlaste ja rootsi või alamsaksa päritolu rahva kontaktid olid tihedamad, ning on lõpuks laenatud siiski ülemsaksa keelest. Tavalisemaks on sõna piibel muutunud piibliseltside loomise ajal (Eestis 1813. aastal).
♦
Alates 20. sajandist on sõna piibel tähendus tasapisi laienenud (muidugi mitte ainult eesti keeles) ning nii võib nimetada ka millegi põhitõdesid sisaldavat teost. Näiteks 1914. aastal ilmus „Teaduse“ kirjastuselt Otto Siemensi „Abielu piibel“. 19. sajandil on mängukaarte nimetatud seapiibliks (nagu selgub Wiedemanni sõnastikust).
♦
Algselt on sõna piibel pärit vanakreeka keelest, kus τὰ βιβλία (ta biblia) tähendas ’raamatud’ (vrd ka biblioteek). Euroopa keeltesse jõudis see ladina keele vahendusel. Kreeka sõna arvatakse olevat tulnud Foiniikia sadamalinna Byblos nimest. Kirjutamist hakati seostama Byblosega, sest Byblosest eksporditi Egiptuse papüürust Kreekasse. Papüürus kreeka keeles oli bublos. Samas võib hoopis nimi Byblos tulla kreekakeelsest sõnast, mis sel juhul oleks tõenäoliselt egiptuse algupära. (Vt nt OED.)
‘See pole veel kõik, et seesinane piibliselts, mis on Londoni linnas, Piibliraamatuid kõikide maailma paikade jaoks omast käest ja oma kuluga muretseb, vaid ta on ka igal maal ja igas riigis valitsuse loaga piibliseltse kogunud ja asutanud ning neile omast käest hakatuseks nii palju raha andnud, kui palju arvas tarvis olevat või kui palju selle hea asja jaoks küsiti.’
1605
Sÿß olle mina nüith […] eßimelt minu hennesa, prast keickede waiste kurbtuße Inimeste Süddamede trostix ninck röimux, ia kuÿ nente eike Iumala Lapsede Risti kandiade hæx, minu ette wotnuth, sest suhre ninck kaunÿ tröstliko Ramatust, kumb sæl o , se Pöha Bibel, neistsamast Oppetußest teile Iüttelda … (Müller 1605)
‘Esiteks minu enese, teiseks kõikide vaeste kurbade inimeste südame trööstiks ning rõõmuks ja õigete Jumala laste, ristikandjate heaks olen ma ette võtnud suure ning kauni trööstliku raamatu, mis on Püha Piibel, et jutlustada teile järgmistest õpetustest …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
pibel, g. piibli, Bibel. +[saksa laen], r.[Tallinna k], d[Tartu k].
Wiedemann 1893
pībel G. pībli (pīwel, pīgel) Bibel, pībli-rāmat, dass.,
sea-p. (scherzw.) Spielkarten.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,03
18. sajandil – 0,12
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• OED = Online Etymological Dictionary.
