peni, penikoorem

Koera tähistava üksiksõnana on peni kasutatud ainult vanades lõunaeestikeelsetes, aga mitte põhjaeestikeelsetes tekstides.

Erinevused põhja- ja lõunaeesti sõnavaras on olnud teada juba esimestele eesti keelega tegelejatele. Näiteks Heinrich Göseken, Kullamaa pastor ja Lääne praostkonna praost, on oma grammatika ja sõnastiku (1660) eessõnas ühe iseloomuliku näitena esitanud just sõnapaari penikoer. (Vt ka ↗lõukoer.)

Et peni on varem siiski olnud tarvitusel kogu Eestis, tõendab liitsõna penikoorem, mis tuleb esile ka põhjaeesti allikates. Üheski muus seoses peni vanades põhjaeesti tekstides ei leidu, kuid 1918. aasta õigekirjutuse sõnaraamatus on peni olemas.

Penikoorem esineb nii põhja- kui ka lõunaeestikeelsetes tekstides, seda juba alates 17. sajandist, st ajast, kust on pärit esimesed pikemad tekstid.

Liitsõnal penikoorem on vasted ka soome murretes, aga enam levinud on siiski variant peninkulma (ka peninkuulema, peninkuuluma). Arvatavasti tähistas see liitsõna algselt vahemaad, mille taha on kuulda koera haukumist. Eesti penikoorem võib olla rahvaetümoloogiline tõlgendus kunagisest liitsõnast peninkuulema, millest pärast häälikukadusid oli alles jäänud penikuulm vms. Liitsõna teine osis kuulm polnud enam ei moodustuse ega tähenduse poolest läbipaistev ja rahvaetümoloogiliselt seostati see häälikuliselt sarnase sõnaga ↗koorem (murretes ja vanemas keeles koorm, kuorm, kuurm jm). Nii sai penikoorem tõlgenduse ’vahemaa, mille koormat vedav koer jõuab puhkamata läbida’. (Vt Uibo 2004)

Kuigi põhjaeesti keeles oli peni ’koer’ hiljemalt 17. sajandiks tarvitusest kadunud, on tegemist väga vana sõnatüvega, millel on vasteid ka kaugemates sugulaskeeltes, nt saami beana, ersa pińe, udmurdi puny ja komi pon (ETY). Võib-olla on sama sõna isegi gruusia pinia ’väike koer, kutsikas’ ja ehk ka draviidi keelte samakujuline emaslooma ja/või naist tähistav sõna, nt tamili peṇ, koota peǹ. Kui draviidi ja soomeugri peni on etümoloogiliselt sama tüvi, siis võiks oletada, et sõna koer on kujunenud algselt isaslooma ja sõna peni emaslooma tähistavast tüvest. Näiteks komi keele kyr-pon (koer+peni) tähendab isast koera. (Vt täpsemalt Uibo 2004, ka Dolgopolsky 2008: 1642.)

Tähendused ja näitelaused

Jummalal ei olle mitte nisuggune Hä-Meel Hobbese Wäest, et temmä teddä temmä Jouwwo ehk Kangusse perräst peäs toitma, nida kui Sure Essanda omme Hobbesid, Penne nink Hurte neide Jouwwo nink Illo perräst kallis piddäwä. (Frölich 1787)
'Jumalal ei ole mitte niisugune heameel hobuse väest, et ta hobust tema jõu või tugevuse pärast toidaks, nii nagu suured isandad omi hobuseid, koeri ja hurtasid nende jõu ja ilu tõttu kalliks peavad.'

Sõnaühendid

penikoorem 'miil'

NJnck wata / kax neist lexit selsammal pehwal öhe allewe sisse / se olli Jerusalemmist kax pennekohrm / keñe nim͂i Emmahus / (Stahl 1638)
'Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast kaks penikoormat, ja mille nimi on Emmaus.'

Esmaesinemus

1632

Temma kostis enge, ninck laus: Se ei olle mitte hä, et neine latzede kägst leib wöttasse, ninck heitetasse neine pennide ette. (Rossihnius 1632)
'Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”' (Mt 15: 26)

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Meil / pennekohrm / ast

Gutslaff 1648

Hund Penni
Meilewege Pennekôrm / a
Löwe LöiwiPenni

Göseken 1660

meile / (milliare) pennekoorm.

Vestring 1710–1730

Pennikoorm G ma Eine Meile
Wiis pennikorm, orgo nink Laas läbbi minna. Fünf Meile durch Busch und Braak
Päle Kahhe Pennikoorma Maad. Über 2 Meile
Liggi pennikoorma Maad. Bey nahhe vier meile weges
Tulleb Kaks Pennikoorma Es ist bald 2 Meile.
Penni[Tartu k], Der Hund
Penni Sit[Tartu k] Schweffel

Thor Helle 1732

pennikoorm die Meile

Hupel 1818

penni der Hund. g. pl. pennide. d.[Tartu k]
penni köömne od. köömli Schierling, wilder Kümmel.
„naggel Piñagel.
„putsik od. pudsik Schierling.
„sit Schwefel.
„többi Schwindsucht. d.[Tartu k]
pennikenne Hündchen. d.[Tartu k]
pennikoorm, a. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] it. pennikoorma. d.[Tartu k] die Meile.
peäle kahhe pennikoorma maad, über zwey Meilen. r.[Tallinna k]

Wiedemann 1893

peni G. peni (bes. d und pt[eelkõige Tartu keeles ja luulekeeles]) (pini, pinine) Hund,
jäľgi-p. (d)[Tartu k]Spürhund,
pitkse-p. Bärenraupe,
püksi-p. der Floh,
tsirgu-p. (d)[Tartu k]Hühnerhund,
p.-kōrem Meile,
peni-nuka-rahwas Baschkiren, Kalmücken.
penikene G. penikeze Dimin. von peni.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,13
18. sajandil - 0,06

Vormistik

a.os.
   18. saj penni (eL)

m.nim.
   17. saj pennit (eL)

m.om.
   17. saj pennide (eL)

m.os.
   18. saj penne (eL)

Teemad: põhjaeesti keel, lõunaeesti keel, rahvaetümoloogia
Kirjandus
•Dolgopolsky, Aharon 2008. Nostratic Dictionary.
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
•Uibo, Udo 2004. Sõnalood.
Sisu viimati muudetud 11/08/2021
Külli Prillop