|
Saksa või alamsaksa keelest laenatud pekk (saksa Speck, alamsaksa speck; vt ETY) on eestikeelsetes tekstides kasutusel alates J. Lithanderi kokaraamatutõlkest, mis ilmus 1781. aastal. Sajand varem on H. Göseken selle sõna oma sõnastiku (1660) põhiosast välja jätnud, aga siiski esitanud saksa laenude loendis, kus on sõnad, mida tema arvates sakstega vähem suhtlevad eestlased ei pruugi teada. Lithander on kasutanud ka tegusõna pekkima ’pekki, köögivilja vm lihasse torkama’ (vrd alamsaksa samatähenduslik specken; vt ETY). Samuti leidub pekkima hilisemates kokaraamatutes, tavalise sõnana kuni 19. sajandi lõpuni. 1918. aasta õigekirjutussõnaraamatus esitatakse aga ainult variant pikkima, kus i on arvatavasti saksamõjuline (vrd saksa spicken; ETY). |
Tähendused ja näitelausedpekkLihha ja maksa peab ennam ollema, kui pekki ja raswa. (Lithander 1781) pekkimaSaab se lihha sedda wisi pekkitud, siis panne sedda paja sisse, walla hea kulbi täis wet ning kulbi täis Ädikast senna jure, ja nattoke Loorbäri lehti, panne kaas peäle, ja märi sedda taignaga kinni. (Lithander 1781) Esmaesinemus1660 (sõnastikus)Speck / pecki. [saksa sõnade loendis] (Göseken 1660) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660Speck / pecki. [saksa sõnade loendis] Vestring 1720–1740Pek G ki Sea lihha Speck Schwein Fleisch Clare 1730— Thor Helle 1732sea-pek Speck Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818pekk, ki, Speck; das Becken. +.[saksa laen] r.[Tallinna k] d.[Tartu k] pekkima r.[Tallinna k] / pekma d.[Tartu k] mit Speck spicken. Wiedemann 1893pekk G. peki Speck. pekkima, pekin, pekkida (d[Tartu k] pekmä) spicken Sagedus
16. sajandil - 0,00 Vormistikpekk
pekkima
Teemad: alamsaksa laen, saksa laen
Kirjandus
|