nurjatu
Omadussõna nurjatu tuleb tekstides kasutusele 17. sajandi lõpus.
Tegemist on tuletisega arhailisest omadussõnast ↗nuri ‘halb, kasutu’. tu-liitel on siin halba omadust rõhutav funktsioon, mis on kujunenud millegi puudumist väljendavast funktsioonist. Nurjatu algne põhitähendus on olnud ‘kõlbmatu, sobimatu’, tähendus ‘häbematu, alatu, jultunud’ on kujunenud hiljem.
‘kõlbmatu, sobimatu’
Suurem hulk ahhastussest ja kurbdussest tulleb innimesselle, temma ennesa nurjatumma ello ja kurjusse läbbi . (Arvelius 1782)
‘Suurem hulk ahastusest ja kurbusest tuleb inimesele tema enese nurjatu elu ja kurjuse tõttu.’ Kui ta ükskord moisas waimuks olles, omma laiskusse pärrast piddi nahhapeäle saama; siis läks temma paggo, nenda kui se nurjato wiis saggedaste meie maa rahwa hulkas leitakse. (Arvelius 1782)
‘Kui ta ükskord mõisas teenistuses olles oma laiskuse pärast pidi naha peale saama, siis läks ta pakku, nagu see nurjatu viis sageli meie maa rahva hulgas leitaks.’ Pea said nemmad ühhe, wäljast nurjato, agga kaunis sure maja jure. (Umblia 1845)
‘Peagi jõudsid nad ühe väljast inetu, aga üsna suure maja juurde.’
1687–1690 (käsikirjas)
Se Nurjato nink köwwer Suggu lahkup tämast ärra, nämat omat Herriset, nink ei mitte täma Lapset. (Virginiused 1687–1690)
‘Pahasti on tehtud temaga – need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. (5Ms 32: 5)
1739 (trükises)
Sest temma tunneb tühjad innimessed, ja nääb nende nurjatuma tö, ja ei panne sedda tähhele. (Piibel 1739)
‘Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,’ (Ii 11: 11)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
…
Vestring 1710–1730
Nurjato käia. Schlim zu gehen Nurjato Sanna Unflätige Worte Nurjato Ein nichtswürdiger Untauglicher. Bönhase
Need ollid koggone nurjatummad neile peab teggema arrima puhhas kätte Die waren nichts werth, denen muste man alles zutragen
Thor Helle 1732
nurjato käia schlim̃ zu gehen. nurjato sanna das unflätige Wort.
Hupel 1818
nurjato nichtswürdig, untauglich; ein Böhnhase. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
„käia schlim̃ zu gehen.
„sanna unflätiges Wort r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
nuŕjatu G. nuŕjatuma (nurratu) 1) ungehörig, untauglich, schlecht, nichtswürdig, anstössig, lumpig; hässlich,
nuŕjatu sõna unflätiges Wort, Zote;
2) sehr, gewaltig
nuŕjatu he͜a sehr gut,
nuŕjatu sūŕ ungeheuer gross;
3) Subst. schlechter Arbeiter, Böhnhase.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,75