Vana kirjakeele sõnastik

nurjatu

Omadussõna nurjatu tuleb tekstides kasutusele 17. sajandi lõpus.

Tegemist on tuletisega arhailisest omadussõnast ↗nuri ‘halb, kasutu’. tu-liitel on siin halba omadust rõhutav funktsioon, mis on kujunenud millegi puudumist väljendavast funktsioonist. Nurjatu algne põhitähendus on olnud ‘kõlbmatu, sobimatu’, tähendus ‘häbematu, alatu, jultunud’ on kujunenud hiljem.

‘kõlbmatu, sobimatu’

Suurem hulk ahhastussest ja kurbdussest tulleb innimesselle, temma ennesa nurjatumma ello ja kurjusse läbbi . (Arvelius 1782)
‘Suurem hulk ahastusest ja kurbusest tuleb inimesele tema enese nurjatu elu ja kurjuse tõttu.’
Kui ta ükskord moisas waimuks olles, omma laiskusse pärrast piddi nahhapeäle saama; siis läks temma paggo, nenda kui se nurjato wiis saggedaste meie maa rahwa hulkas leitakse. (Arvelius 1782)
‘Kui ta ükskord mõisas teenistuses olles oma laiskuse pärast pidi naha peale saama, siis läks ta pakku, nagu see nurjatu viis sageli meie maa rahva hulgas leitaks.’
Pea said nemmad ühhe, wäljast nurjato, agga kaunis sure maja jure. (Umblia 1845)
‘Peagi jõudsid nad ühe väljast inetu, aga üsna suure maja juurde.’

1687–1690 (käsikirjas)

Se Nurjato nink köwwer Suggu lahkup tämast ärra, nämat omat Herriset, nink ei mitte täma Lapset. (Virginiused 1687–1690)
‘Pahasti on tehtud temaga – need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. (5Ms 32: 5)

1739 (trükises)

Sest temma tunneb tühjad innimessed, ja nääb nende nurjatuma tö, ja ei panne sedda tähhele. (Piibel 1739)
‘Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,’ (Ii 11: 11)

Stahl 1637


Gutslaff 1648


Göseken 1660


Vestring 1710–1730

Nurjato käia. Schlim zu gehen Nurjato Sanna Unflätige Worte Nurjato Ein nichtswürdiger Untauglicher. Bönhase
Need ollid koggone nurjatummad neile peab teggema arrima puhhas kätte Die waren nichts werth, denen muste man alles zutragen


Thor Helle 1732

nurjato käia schlim̃ zu gehen. nurjato sanna das unflätige Wort.


Hupel 1818

nurjato nichtswürdig, untauglich; ein Böhnhase. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
„käia schlim̃ zu gehen.
„sanna unflätiges Wort r.[Tallinna k]


Wiedemann 1893

nuŕjatu G. nuŕjatuma (nurratu) 1) ungehörig, untauglich, schlecht, nichtswürdig, anstössig, lumpig; hässlich,
nuŕjatu sõna unflätiges Wort, Zote;
2) sehr, gewaltig
nuŕjatu he͜a sehr gut,
nuŕjatu sūŕ ungeheuer gross;
3) Subst. schlechter Arbeiter, Böhnhase.

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,75

a.nim.
18. saj nurjato
a.om.
18. saj nurjatumma, nurjatuma, nurjato
a.os.
18. saj nurjatumat
a.seestü.
18. saj nurjatumast
a.saav
18. saj nurjatummaks
m.nim.
18. saj nurjatumad, nurjatummad
m.om.
18. saj nurjatumatte