mündrik
Rootsi laenu mündrik tähenduses ’sadama ja laevade vahel kaupa vedav paadimees’ on ühes oma 1603. aastal peetud jutluses kasutanud Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Müller. Ülemsaksa keele samatähenduslik ja samakõlaline Mündrich on arvatavasti võetud baltisaksa keelest, kus kasutati rootsi laenu nagu eesti keeleski.
Müller ütleb mündrik selgelt ametimehe, mitte tema paadi kohta. Wiedemanni sõnastiku (1893) järgi on mündrik aga ’väike lamedapõhjaline paat’. Just selles tähenduses on mündrik säilinud ka mõnes eesti murdes (EMS). Paadi tähendus oli ka vastaval rootsi sõnal (vt ETY).
♦
Tallinnas oli mündrike tsunft, mille vanim põhikiri on pärit 1506. aastast, viimane täiendus põhikirja on tehtud aastal 1645 (Mereleksikon 1996). Schilleri ja Lübbeni keskalamsaksa sõnastik (1877: munderke) aga osutab, et mündrikud olid Tallinnas tegutsemas veel 19. sajandi II poolelgi (samuti Sallmann 1880: 50, ka Gutzeit 1889: 258).
‘Ja samuti nii mõnigi mündriku paat sai [tormiga] aetud Härmapõllu ning Pirita ranna poole ja katki pektud’
1603
ninck kaas nÿ monda Mündriko Patit, Herma Pöllu, ninck Pirrida Ranna pole said aÿetuth ninck katkÿ pexetuth (Müller 1603)
‘Ja samuti nii mõnigi mündriku paat sai [tormiga] aetud Härmapõllu ning Pirita ranna poole ja katki pektud’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
mündrik G. mündriku kleines Boot mit flachem Boden.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,01
18. sajandil – 0,00
a.om.
17. saj mündriko
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• von Gutzeit, Woldemar 1889. Wörterschatz der deutschen Sprache Livlands. K–Q. Band 2. Riga.
• Mereleksikon 1996. Juhtivtoimetaja O. Luhaveer. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Sallmann, Karl 1880. Neue Beiträge zur deutschen Mundart in Estland. Reval: Franz von Kluge.
• Schiller, Karl; Lübben August 1877. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. III M—R. Bremen: Kühtmann.
