meevikene
Meevikene ‘tuvi’ esineb Heinrich Stahli kirikuraamatutes: esmalt “Hand- vnd Hauszbuchis” (1638) Js 38:14 tõlkes, seejärel “Leyen Spiegelis” (1641) Lk 3:22 seletuses. Nende kirjakohtade hilisemates tõlgetes on kasutatud alamsaksa laenu ↗tuvi.
Teistes vanades tekstides sõna meevikene ei leidu. Häälikuliselt sarnased sõnatüved (↗meigas, meokas, mehukas jm) on aga olemas põhjaeesti murretes ‘metstuvi’ tähenduses (Saareste 1924, EMS). Samas tähenduses on need antud ka Wiedemanni sõnaraamatus (1893). Meigas arvatakse olevat häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-mordva tüvi, aga päris kindlaid vasteid sugulaskeeltes sel siiski ei ole (ETY esitab küsitavate vastetena soome murdesõna mettinen ‘õõnetuvi, turteltuvi’ ja ersa meče, meča ‘tuvi’).
Sõna meevikene näib olevat sama mis baltisaksa Mewchen ~ Möwchen, kus ch tõenäoliselt hääldati k-na. Häälikumuutus k > ch oli küll juba ammu toimunud ülemsaksa keeles, aga mitte alamsaksa keeles, mida kõneldi ka tollases Eestis (vrd alamsaksa ik, maken, ülemsaksa ich, machen).
W. von Gutzeiti Liivimaa saksa keele sõnastik “Wörterschatz der Deutschen Sprache Livlands” (1887) annab sõna Mewchen tähenduseks Mewentaube. Samas tähenduses (kuigi see pole selle sõna peamine tähendus) on Mewchen olemas ka vendade Grimmide saksa keele sõnaraamatus (DWB), mille järgi Mewentaube on columba turbita saksakeelne nimetus (DWB). Columba turbita on tollastes käsitlustes meil levinud tavaline tuvi (Linné “Systema naturae” (1758) järgi tänapeavase liigituse kodutuvi üks paljudest tõugudest). Kodutuvi peetakse esimeseks Eestis püsima jäänud võõrlinnuliigiks. Eestisse toodi kodutuvid kodustatult Saksamaalt.
Pole selge, kas Stahl pidas oma tõlgetes silmas kodutuvi (saksa Mewchen) või metstuvi (eesti meigas) või kas see oli tema jaoks üldse oluline eristus. Piibli vastavates kirjakohtades ja Stahli teoste saksakeelses paralleeltekstis on selle linnu häälitsust kirjeldatud sõnaga girren ‘kudrutama’, mis viitab kodutuvile. Eestikeelses tekstis aga ütleb Stahl, et meevikene ulub, mis seostub selgelt hoopis metstuviga. Arvestades, et Stahli sõnastikus on esitatud ainult tuvi, aga mitte meevikene, ja et oma tekstideski on ta kolmel korral kasutanud saksa Taube eesti vastena tuvi (Mt 10:16, Lk 2:24), võib oletada, et meevikene ei kuulunud tema aktiivsesse sõnavarasse, vaid et Js 38:14 ja Lk 3:22 tõlked on ta üle võtnud mingitest varasematest tekstidest (Habicht 2001). Võimalik, et selle oletatava vanema tõlke autor ei olnud veel kodutuvidega tuttav. Kodutuvide hilisem levimine siin võimaldaks ka seletada, miks saksa Mewchen on eesti keeles hakanud tähistama metstuvi.
(Häälte salvestused lehelt loodusheli.ee, salvestanud Veljo Runnel.)
‘tuvi’
… se Pöha Waim temma pehl wahgkonut / ninck kudt üx meewikenne hend nöitnut / ninck Jummal se Jssa taiwast alla pajatanut: Se on (sinna ollet) münno armas Poick / kenne pehle münnol meeleheh on. (Stahl 1641)
‘ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!”‘ (Lk 3:22)
1638
Minna egkasin kudt üx kurre ninck pehscklenne / ninck hullusin kudt üx mewikenne / münno silmat tachtsit mul murdma. (Stahl 1638)
‘Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, kudrutasin otsekui tuvi. Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates:’ (Js 38:14)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 0,00
a.nim.
17. saj meewikenne, mewikenne
Kirjandus
• DWB = Deutsches Wörterbuch von Jacob und Wilhelm Grimm. 16 Bde. in 32 Teilbänden. Leipzig 1854-1961. Quellenverzeichnis Leipzig 1971. Online-Version vom 24.11.2020.
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Habicht, Külli 2001. Sõnaleide Heinrich Stahli teostest – Emakeele Seltsi Aastaraamat 46, lk 161–184.
• Saareste, Albert 1924. Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes.
