määrima, määre
Verb määrima on eesti keelde laenatud keskalamsaksa keelest (keskalamsaksa smeren, ülemsaksa schmieren, vt ETY). Teadaolev esmaesinemus leidub aga alles Johann Lithanderi tõlgitud kokaraamatus, mis trükiti Tallinnas 1781. aastal. Sõna puudub ka kõigist vanematest sõnastikest, mis on alamsaksa laenu puhul pigem ebatavaline.
Lithanderil esineb määrima ainult tähenduses ’pehmet ainet mingil pinnal laiali ajama’. Varasemates tekstides oli selle tähenduse väljendamiseks ↗võidma, mis polnud ka Lithanderile võõras sõna. Üldiselt on Lithander kasutanud verbi määrima täidise, või, munavahu jms kohta, aga leidub ka tänapäeva keelest erinevaid väljendeid. Näiteks taignaga sai kaane paja peale „kinni määrida“.
Tuletis määre (liitsõnas vankrimääre) on teada 1820ndatest.
Tähendus ’määrdunuks tegema’ ilmub kirjalikesse tekstidesse 19. sajandi keskel.
määrima ‘pehmet ainet mingil pinnal laiali ajama’
Märi neid seest ja wäljast woiga, panne siis ahjo … (Lithander 1781)
‘Määri neid [kivipadasid] seest ja väljast võiga, pane siis ahju …’ märi ühhe pissikesse lussikaga sedda taignat öhhukeste Wormide sisse (Lithander 1781)
‘määri tainast pisikese lusikaga õhukeselt vormide sisse’
määrima ‘määrdunuks tegema’
Jah üks pool allasti, märitud ja soppane metsinnimenne hakkas naerdes ta kaela ümber kinni (Pagganatte ö ja koit, 31. märts 1865)
‘Jah, üks poolalasti, määrdunud ja sopane metsinimene haaras naerdes tal kaela ümbert kinni’ Wanna omma käppadega ni kinni minno kaela ümber, nago raud tangid olleksid sealt ümber hakkanud: misjotas kolm korda ärra, märis omma tubbaka tilkuja ninnaga keik mo suud silmad täis! (Tallorahwa postimees, 2. oktoober 1859)
‘Vana oma käppadega nii kinni minu kaela ümber, nagu raud tangid oleksid ümbert kinni võtnud, musutas kolm korda, määris oma tubakat tilkuva ninaga kõik mu suud-silmad ära!’
määre
prugiwad innimesed sedda waiko, wankrimäreks … (Masing 1821)
‘kasutavad inimesed seda [mäe]vaiku vankrimäärdeks …’
ära määrima ‘võidma’
wöttis ölli puddeli laua peält ja märis kassuka karwad ni holega ärra, et öllist tilkusid (Perno Postimees, 11. veebruar 1859)
‘võttis õlipudeli laua pealt ja määris kasuka karvad nii hoolega ära, et need õlist tilkusid’
kinni määrima ‘kinni mätsima’
Wülli rinnast sadik wet katla sisse, ja märi sedda taignaga hästi kinni. (Lithander 1781)
‘Täida katel rinnast saadik veega ja mätsi seda taignaga hästi kinni.’
1781
Märi neid seest ja wäljast woiga, panne siis ahjo … (Lithander 1781)
‘Määri neid [kivipadasid] seest ja väljast võiga, pane siis ahju …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
märima (ärra) beschmieren. selt.[harv] +.[saksa laen] r.[tallinnakeelne] d.[tartukeelne]
Wiedemann 1893
mǟrima, -rin, -rida, mǟŕmä (d)[tartukeelne] 1) schmieren,
ära m. beschmieren, beschmutzen,
sa͜uega ahju ära m. mit Lehm den Ofen verschmieren,
fig. kellegile natukest pe͜ale mǟrima Einen etwas züchtigen,
mǟritud pe͜aga, kińńi mǟritud angetrunken, betrunken; —
2) beischlafen. mǟris G. mǟrise, mǟrikse Beschmierung, Beschmutzung,
mǟriksele jǟma beschmutzt bleiben, dem Beschmutzen preis gegeben sein. mǟre G. mǟre, mǟrde, mǟrme Schmiere,
trüki-m. Вuchdruckerschwärze. mǟŕdima, -din, -dida (mǟrdümä) schmutzig werden,
ära mǟŕdind schmutzig.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 2,62
tud-kesksõna
18. saj märitud, määritud
käskiv kv, ains 2. p
18. saj märi
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
