lõvi
Lõvi esineb vanemates tekstides tänapäevasest erineval häälikulisel kujul: esisilbis oli õ asemel diftong, mida kirjutati ou, öu või eu. Tegu on laenuga keskalamsaksa keelest, kus samuti on selle sõna esisilbis diftong (louwe, variantidena ka lauwe, lowe, lewe; vt Schiller, Lübben 1876).
Lõunaeestikeelsetes tekstides on lõvi esisilbis diftong säilinud vähemalt 18. sajandi lõpuni, põhjaeesti keeles veelgi kauem: Wiedemanni sõnastiku (1893) järgi on põhjaeestis lõuw, lõunaeestis lõwwi. Erandlikult e või ö-ga, mitte diftongiga, on lõvi vanematest põhjaeesti autoritest kirjutanud ainult Heinrich Stahl. Võimalik, et eeskujuks oli ülemsaksa Löwe.
Diftongiline variant on tänapäevani alles liitsõnas ↗lõukoer ‘lõvi’. Osa autoreid, nt O.W. Masing 19. sajandi l veerandil, kasutas aga lõukoera eeskujul moodustatud liitsõna lõvikoer ‘lõvi’ tähenduses. Ka tema lähtus ilmselt ülemsaksa sõnakujust Löwe. Teisalt on piirkonnas, kus Masing tegutses, võimalik ka hääldusmuutus lõuvi > lõvvi või lõvi (vrd nt idamurde kava ‘kaua’, Tartu murdes kavva ‘kaua’, samuti põvva ‘põua’ jm; vt EMS). Tänapäeva murretes sõnast lõvi diftongi ega vv-ga variante üles märgitud pole (vt EMS), mis jällegi viitab selle sõna teistkordsele laenamisele ülemsaksa keelest.
Olcket söhmata ninck johmata, ninck walwket, sest teye wasto saißja, se kurrat keub ümber, kui ütz mürriseja löuw, ninck otsib, kumba temma erranehlku … (Rossihnius 1632)
‘Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. (1Pt 5:8)’
Sedda Daniel Jum͂al ep erraunnustis / kus temma nende leuwide kesckel olli … (Stahl 1637)
‘Jumal ei unustanud Taanieli, kui Taaniel oli lõvide keskel …’
Olge kaine, walwke, sest teije Wainlanne Kurrat käüp ümbre, kui röökwä Louw, nink otsip, keddä temmä ärräneläß. (Frölich 1787)
‘Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. (1Pt 5:8)’
Olleks temma kiskjas ehk murdjas, kui hunt, karro, lõwwi, pardel ehk tiger, kes Jummal! tedda siis jaksaks täita? (Masing 1818)
‘Oleks [elevant] kiskja või murdja, nagu hunt, karu, lõvi, leopard või tiiger, kes – Jumal! – teda siis jaksaks toita!’
lõviauk
Ninda on hend Jummal igkal ajal nende Ristikandijade wasto nöitnut / kudt sedda woiwat tunnistama needt Jsraelitit Egypti mah siddes / Joseph wangkitohrni siddes / Daniel lewiauko siddes … (Stahl 1641)
‘Nünda on Jumal end alati ristikandjatele näidanud, nagu seda võivad tunnistada israeliidid Egiptusemaal, Joosep vangitornis, Taaniel lõviaugus‘
lõvihaud ‘lõviauk’
Kudt meil Exẽplit omat: Se Kunningkas Hiskia olli sen Surma hedda siddes, Se Prophet Daniel nente Louwehauwade siddes, Ionas sen suhre Merre kalla Kocho siddes. (Müller 1601)
‘Nagu meil on näited: kuningas Hiskija oli surmavaevas, prohvet Taaniel lõviaugus, Joonas suure merekala kõhus.’
1602
Kudt meil Exẽplit omat: Se Kunningkas Hiskia olli sen Surma hedda siddes, Se Prophet Daniel nente Louwehauwade siddes, Ionas sen suhre Merre kalla Kocho siddes. (Müller 1601)
‘Nagu meil on näited: kuningas Hiskija oli surmavaevas, prohvet Taaniel lõviaugus, Joonas suure merekala kõhus.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
Löwe LöiwiPenni
Göseken 1660
Löw / Löwin / löiwkoiramees / naine.
das brüllen des löwen / rugitus löwkoijar mürriseb.
Thor Helle 1732
lou-koer der Löwe
Hupel 1818
loukoer, a, Löwe.
emmane loukoer Löwin.
loukoera kutsikas junger Löwe. r.[Tallinna k]
löu penni Löwe. d.[Tartu k]
löuw, i. it. löuw- oder löuwi penni, Löwe.
löuwi hat Löwin. d.[Tartu k]
Löwe loukoer. r.[Tallinna k]löuw, löuwi od. löu penni, löwwi d.[Tartu k]
ein junger loukoera kutsikas. r.[Tallinna k]
ein Väterchen issane loukoer. r.[Tallinna k]
Löwin emmane loukoer. r.[Tallinna k]
löuwi hat od. emmäne. d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
lõ͜uw G. lõ͜uwi, lõwwi (d)[Tartu k]Löwe,
l.-penni dass.,
l.-hatt Löwin.
lõ͜u-ko͜er G. ko͜era Löwe.
emane l.-k. Löwin,
l.-ko͜era kut́sikas Löwenjunges.
lõwi G. lõwi, lõwe (S, SO)[Viljandimaa lõunaosa, Tartumaa põhjaosa]Löwe.
lõwina G. lõwina Löwin
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,36
18. sajandil – 0,03
Saksa Löwin vastena on Fr. R. Kreutzwald eesti keeles tarvitanud sõna lõvina, vanas kirjaviisis löwwina (“Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”, 1848). Kreutzwald ja tema järgi teisedki kasutasid na-lõppu naissoo tähistamiseks, nt sõbrana, walitsejana, kuningana, keiserina, würstina, lõwina, tiigrina.
19. sajandi lõpus arutleti palju selle üle, kas eesti keeles oleks vaja mingit üldist sõnalõppu, mis tähistab naissugu. Pakuti välja erinevaid variante, teiste seas ka -ia, nt sõbria, õpetia, koolmeistria (vt Wirulane, 19.07.1883).
1883. aastal ilmus K.A. Hermanni Eesti Postimehes (30. nov) sellekohane pikem lugu, kus selgitatakse, et moodustised, nagu lõwina, keisrina, sõbrana on vigased, sest lõpp -na polevat tegelikult pärit mitte saksa keelest, vaid rootsi keelest, ja peaks seetõttu hääldatama -nna (nagu tänapäeva kirjakeeles ongi). -na ei sobivat eesti keelde naissoo lõpuks, sest on juba kasutusel käändelõpuna. (Varasemas vaidluses oli nna-lõppu peetud sobimatuks, kuna see lõhub sõna kahte ossa.)
Samas artiklis käsitleb Hermann ka lõppe -tar ja -k (vrd must ja mustik – ‘must härg’ ja ‘must lehm’, kirju ja kirjak – ‘kirju härg’ ja ‘kirju lehm’ jne), oletades, et laulja võis kunagi tähendada meessoost ja laulik naissoost lauljat.
Kirjandus
• Schiller, Karl; Lübben, August 1876. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Zweiter Band G–L. Bremen: Kühtmann.
Päisepilt
Kreutzwald, Fr. R. 1850. Reinowadder Rebbane, lk 11.
