landsmann
Rootsi ja saksa keelest tuttav sõna landsmann ’kaasmaalane’ leidub Rootsi kuninga sõjaseaduste eestikeelses tõlkes, mis avaldati trükis arvatavasti 17. sajandi lõpus, aga võib-olla ka 18. sajandi alguses (vt Laidre 1989: 169).
Teistes vanades eestikeelsetes allikates see sõna teadaolevalt ei esine, kuigi murretest on see üles märgitud tähenduses ’sõber, semu’, samuti sõimusõnana upsaka inimese kohta (vt EMS).
‘Juhtub keegi teisega riidlema ning kutsub oma kaasmaalased endale appi, siis ta peab hingel või vastavalt oma süüle nuheldud saama, ning need, kes talle appi tulevad, peavad saama sama nuhtluse.’
1697(?)
Johub kekit toise kah rihdlema ninck kutzub omma Landsmannit henneselle abix / se peab hingel ehk kuida möda süh on / nuchtletut sahma / ninck ke temmale abbix tullewat / peawat se samma nuchtluse sahma. (Sõjaseadused 1697)
‘Juhtub keegi teisega riidlema ning kutsub oma kaasmaalased endale appi, siis ta peab hingel või vastavalt oma süüle nuheldud saama, ning need, kes talle appi tulevad, peavad saama sama nuhtluse.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,01
18. sajandil – 0,01
m.nim.
17. saj landsmannit
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Rootsi laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles. – Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, lk 148–157.
• EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Tallinn: EKI.
• Laidre, Margus 1989. Sõjaväe õiguskorraldusest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil. – Akadeemia nr 1, lk 162–176.