Vana kirjakeele sõnastik

kogukond

Sõna kogukond on eesti kirjakeelde toonud Otto Wilhelm Masing. Seda terminit oli tarvis 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduse eestikeelses tõlkes. (Vt Anvelt 1995: 29; ka Rosenvald jt 2021)

Sama seaduse lõunaeestikeelses variandis on kogukonna asemel kogudus (vt allpool). Siiski hakati ka Lõuna-Eestis tarvitama terminit kogukond.

1819. aasta talurahvaseaduse järgi jagati Liivimaa talupojad kogukondadesse. Kogukonnast suurem üksus oli kihelkond ja sellest omakorda suurem oli maakond. Masingu tõlkes on kõik need sõnad – kogukond, kihelkond ja maakond – moodustatud ühtviisi kond-liite abil. Kogukond omakorda võis koosneda mitmest vallast. Vallaks nimetati ühest mõisast sõltuvat haldusüksust; tavakeeles üldisemalt mõisamaad ja sellel elavat talurahvast. Hiljem on vald kujunenud territoriaalset piirkonda tähistavaks sõnaks, kogukond on aga hakanud tähistama inimrühma, mis on seotud teatud sotsiaalsete suhete võrgustikuga.

Oma eesti-saksa sõnastikus annab Masing kogukonna saksa vasteks Dorf- oder Gebietsgemeinde, Commune.

Sellest sõnastikust on säilinud ainult 1831. aastal Vene Teaduste Akadeemiale saadetud proovivihik, mis pidi tõestama vajadust uus sõnastik trükki anda. Seepärast pole proovivihiku näol tegu mitte juhusliku tähestikulise väljavõttega, vaid hoolika valikuga sõnadest, mis Masingu töö väärtust ning uudsust varasemate sõnastikega võrreldes kõige paremini esile tõstaks – Masing ise pidas kogukond-sõna oluliseks (vt ka Masingu kiri Rosenplänterile 21.11.1819).

1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduse alusel rajati kõigis kogukondades ka kogukonnakohtud (saksa keeles Gemeindegericht, vene keeles мирскoй суд). Kohtud, kus talupojad ise oma vaidlusküsimuste üle otsustasid, olid Eestis tegutsenud varemgi. Eraalgatuslikult loodi neid alates 18. sajandi II poolest. Üldiseks muutusid niisugused kohtud Eestimaa Maapäeva 1802. aasta talurahvaregulatiivi ning Eesti- ja Liivimaa 1804. aasta talurahvaseadustega. Eestimaa kubermangus lõpetati selliste kohtute tegevus 1816. aasta talurahvaseaduse alusel, kohtu funktsioonid anti üle kihelkonnakohtutele.

Liivimaa 1804. aasta talurahvaseadus (F. D. Lenzi tõlkes) kasutab talupoja-kohtute jaoks mõistet vallakohus mõisa peale (walla-kohhus moisa peäle), Eestimaa talurahvaseaduse tõlkes nimetatakse neid vallakohtuteks (tõlkijad O. R. v. Holtz ja D. G. Glanström).

1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduses ei oleks mõiste vallakohus olnud piisavalt täpne, sest kogukond võis koosneda mitmest vallast.

Liivimaa 1849. aasta ja 1860. talurahvaseaduste eestikeelses tekstis kasutatakse endiselt terminit kogukonnakohus ja saksakeelses tekstis Gemeindegericht, aga venekeelses variandis oli nüüd волостной суд ’vallakohus’. Eestikeelsesse seaduseteksti jõuab vallakohus uuesti 1889. aastal (“Baltimaa Wallakohtu Seadus ja Rahukohtumõistjatelt päälepandawate nuhtluste seadus, Wenekeeli alguskirjadest Eestikeele tõlkinud õigustetundmise kandidat T. Vares”).

19. sajandi algul oli Eestis kasutusel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk Tallinna kirjakeel ja lõunaeesti ehk Tartu kirjakeel. Samas teadvustati, et nii väiksel maa-alal nagu Eesti ei ole võimalik kahe kirjakeele püsimajäämine. Masing oli veendunult ühe, põhjaeesti keelel põhineva kirjakeele poolt. Näiteks Marahwa Näddala-Lehhes kirjutas ta 1822. aasta novembris-detsembris, et saksa keeles on üle 800 murde, aga kirjakeel on ikka üks ja seda mõistavad kõik, samuti pole siis ka eraldi Tartu kirjakeelt tarvis:

Wõime sedda kül julgeste ja tõemöda teadmisest túnnistada, et se üks tühhi ja asjata waidlemine olnud, ja weelgi on, kui mõnned sedda püüdwad toetada, et Tarto rahwas Tállina kele kirja ei mõista. Kes umbrummal, ehk kes kui wõera kele mees, makele põhja weel polle jõudnud kättesada, se ei mõista kül mittokõrd ei kumbagi kirja, waid leiab igga lehhe peäl tummedust, ei mitte kele, waid séllepärrast, et ta issi kele waesuse waewas, ehk et temmal ei parrajat tundmist egga muud polle. [—] Kirja keel on harritud keel, ja sesuggune, et kõik, kes sélle kele rahwas on, tedda mõistwad, ka siiski mõistwad, kui nemmad issi tedda ei õska räkida. Nenda on Saksama üks märka suur ja lai ma, ja rahwas, mis tedda täidab, on Saksa rahwas; ja on teada, et temma keles peäle kahheksa sadda múrret on; nenda, et mõnne makónna rahwas tõist waewalt mõistab, kui ta omma koddokeelt rägib; agga mõistwad nemmad kõik, mis kirja keles kirjutakse ehk rägitakse: egga peta ialgi Jummala tenistust ehk jutlust koddokeles, waid ikka kirjakeles; egga olle neil muud Piiblit, kui sedda, mis kirjakeles loewad.

Muidugi oli Tartu kirjakeelel ka pooldajaid (nt parun P. A. G. v. Ungern-Sternberg) ning lõpuks otsustati talurahvaseadus Masingu vastuväidetest hoolimata ka Tartu keelde tõlkida. Tõlkijaks määrati Gustav Adolph Oldekop, Põlva pastor.

Mitmes kirjas (29.02.1820, 10.04.1820) sõber Heinrich Rosenplänterile on Masing avaldanud arvamust, et Oldekopi töö on pelgalt Masingu kirjakeelse tõlke ümberkirjutamine Tartu keelde või õigemini korraliku keele moonutamine. Masing oli baltisakslaste eesti keele oskuse suhtes üldse väga kriitiline ja võib-olla kõige rohkem häiris teda nende oskamatute põikpäisus ja enesekindlus.

Sõna kogukond ei ole Oldekop igatahes omaks võtnud ja on oma tõlkes selle asemel kasutanud ↗kogudus.

Liivimaa talurahvaseadus 1819, O. W. Masingu tõlge (1820); väljalõige

Liivimaa talurahvaseadus 1819, O. W. Masingu tõlge (1820); väljalõige

Liivimaa talurahvaseadus 1819, G. A. Oldekopi tõlge (1820); väljalõige

Liivimaa talurahvaseadus 1819, G. A. Oldekopi tõlge (1820); väljalõige

Kui mitmed mõisad ühte koggokonda on, ja mõisawannemad issikeskes mitte tahhaks kõrda sada, kedda neist, kedda koggokond nimmetanud, kohtomehheks seäda: siis maksab selle mõisa sõnna, kel kõige rohkemaste walda.
‘Kui kogukonnas on mitu mõisa ja mõisavanemad ei saa omavahel kokkuleppele, keda kogukonna nimetatuist kohtumeheks seada, siis maksab selle mõisa sõna, kellel on kõige rohkem valda.’ (Masing 1820)
Sellesinnatse ue seadusse järrele wõib koggokond keige wähhem 200 ja keige ennam 2000 meeste hinge suur olla. Koggokonna wannema käes saab ka politsei ammet ollema. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 12. oktoober 1866)

kogukonnakohus

Lihwlandi-ma tallorahwast ja-utakse koggokondadesse, kel omma woormöndrid
on, ja heidetakse koggokonda omma koggokonna-kohto alla.
‘Liivimaa talurahvas jaotatakse kogukondadesse, kel on oma eestkostjad, ja kogukonnale luuakse oma kogukonnakohus.’ (Masing 1820)
Karrola-mõisa koggokonna kohto polest kulutakse mis siin allamal luggeda.
‘Karula mõisa kogukonnakohtu poolt kuulutatakse, mis siin allpool lugeda.’ (Tallorahva Kulutaja, 1. oktoober 1838)

1820

Sepärrast on nenda pantud: I) et kõhhe pärrast sedda, kui sesinnane Tallorahwa seädus saab kulutud, koggokonde tulleb seäta, ja kohtojärgi assutada, ning sel priusse otamisse ajal, mis on nelli aastad, kõik sedda walmis murretseda, mis waja wõiks olla;
‘Seepärast on nõnda otsustatud: I) et kohe pärast seda, kui käesolev talurahvaseadus saab välja kuulutatud, tuleb moodustada kogukonnad ja asutada kohtujärjed, ning sel priiuse ootamise ajal, mis kestab neli aastat, muretseda valmis kõik, mida vaja võiks olla.’ (Masing 1820)

Stahl 1637


Gutslaff 1648


Göseken 1660


Vestring 1710–1730


Thor Helle 1732


Hupel 1818


Masing 1831

koggokond, g. koggokónna, acc. – kónda. Dorf- od. Gebietsgemeinde, Commune.
koggokónna laegas, Gemeindekasse.
– kirjutaja, Gemeinde Schreiber.
koggokónna kohhus, e. Gemeindegericht.
– kohtomees, Gemeinderichter.
– kohtomehhe abbi, Substitut desselben –
– üllemale minnema, vom Gemeindegericht appellieren.


Wiedemann 1893

kond G. konna (kund) Gesammtheit, Zusammengehöriges, Complex, Ganzes, District, Abtheilung, Bezirk, [—]
kogu-k. Gemeinde

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00

Kirjandus

• Anvelt, Leo 1995. Masing, Rosenplänter ja nende aeg. – Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. I (1814–1818). Koost. Leo Anvelt, Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
• Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. II (1819–1820), 1996. Koost. Leo Anvelt, Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
• Rosenvald, Johanna, Karl Pajusalu, Toivo Pilli 2021. Kogudus ja kogukond: lingvistilised, teoloogilised ja sotsiaalsed seosed. – Usuteaduslik ajakiri 79, nr 1, lk 56–77.
• Traat, A. Vallakohus Eestis 18. sajandi keskpaigast kuni 1866. aasta reformini. Tallinn 1980.