kiik, a
Sõnaga kiik nimetati vanemas eesti kirjakeeles mõningaid keelpille. 17.–19. sajandi sõnastike järgi otsustades oli selleks keelpilliks enamasti viiul (saksa vaste Geige; vrd ka helijäljenduslik kiiga-kääga). Samas võis kiik olla ka mõni kandletaoline pill. Näiteks Gösekeni sõnastikus (1660) on kiik saksa Laute ’lauto’ vaste ja Christoph Blume (1667) on kasutanud sõna kiik saksa Psalter vastena. Psalter on Blumel võetud Lutheri piiblitõlkest ja selles kontekstis tähistab see kandle tüüpi keelpilli, millel on lame kõlakast ja eri pikkusega keeled.
Kiik tähenduses ’viiul; kandletaoline pill’ on laenatud arvatavasti alamsaksa keelest (keskalamsaksa gīge; vt Hinderling 1981: 61).
♦
17. sajandi põhjaeesti keeles on kiik olnud kasutusel e-tüvelisena nagu enamik alamsaksa laene. 18. sajandi põhjaeesti allikatest pillinimetust kiik enam ei leia.
Lõunaeesti tekstides ja sõnastikes on kiik a-tüveline. Lõunaeestiski on kiik pidanud taanduma uuema laenu ↗viiul ees, mis on lõunaeesti keelde jõudnud 18. sajandi esimesel poolel, kui otsustada J. Ch. Clare käsikirjalise sõnastiku põhjal. Praeguse murdesõnastiku järgi on kiik teada vaid vanapärasest võru keelest (EMS).
‘viiul; kandletaoline pill’
mixperrast tachtsit sa mitte Kahs sinno Süddast / Suhst nink Keêlest Rummit / Kiget nink Kandlet tehha? (Blume 1667)
‘Mispärast ei tahtnud sa omast südamest, suust ning keelest trumme, kiigasid ja kandleid teha?’ Dawid enge ninck keick Israelli koddo mengit Jumala Isanda ehl keickesugkuze peddaja rihsta pähl, kandelite, kihgade ninck rummede pähl, ninck kuhljusste ninck kellakeisste kahn, (Gutslaff 1648?–1656?)
‘Ja Taavet ja kogu Iisraeli sugu tantsisid Issanda ees igasugu küpressipuust mänguriistadega: kannelde, naablite, trummide, käristite ja simblitega.’ (2Sm 6:5)
1648?–1656? (käsikirjas)
Se sünni enge, kui nemmat tullit, kun Dawid ümber tulnu olli, eth temma sedda Philistilisst olli löhnut, tullit neet naiset keickede Israelli lihnade sissest welja laullama, ninck neet ka kahsiküt, selle kunningalle Saulille wasto, rummide kahn, röhmo kahn, ninck kihg[a]de kahn, (Gutslaff 1648?–1656?)
‘Ja kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.’ (1Sm 18:6)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Geige / Kijhgi. [saksa sõnade loendis] fieder / kijhge Laute / (Subst. testudo) Kihgke / kandel
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
kiik, a, die Geige. [saksa laen]
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
Kihk. Geige [Kihk]a keel. Geigen Säite
Hupel 1818
kiik, e od. a, Schaukel, Bauerschocke. r.[põhjaeesti] Geige d.[lõunaeesti]
kike od. kika keel Geigensaite. d.[lõunaeesti]
Wiedemann 1893
kīk G. kīga (SO, S)[põhjaeestikeelne Tartumaa, Viljandimaa lõunaosa] kīk-kannel, kīga-k. Geige, Violine, kīga kēľ Violinsaite, kīka lȫma, k. ajama, k. mäṅgima die Violine spielen.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 0,00
m.nim.
17. saj kiget
m.om
17. saj kihgade
Kirjandus
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Hinderling, Robert 1981. Die deutsch-estnischen Lehnwortbeziehungen im Rahmen einer europäischen Lehnwortgeographie. Wiesbaden: Otto Harrassowitz.
