jellama

Tegusõna jellama ’haukuma, lärmama’ leidub Heinrich Gösekeni sõnastikus (1660), kust see on jõudnud ka Wiedemanni sõnastikku. Muudes allikates, ei tekstides ega sõnastikes, seda sõna niisugusel kujul teadaolevalt kasutatud ega esitatud pole.

Tõenäoliselt on jellama laenatud saksa keelest (kus see on etümoloogiliselt häälikujäljenduslik verb, vt Pfeiffer jt 1993); vrd ülemsaksa gellen ’valjult, läbitungivalt kõlama’ ja keskalamsaksa gellen ’valjusti karjuma’ (vt Schiller, Lübben 1876). Eesvokaalile eelneva g hääldamine j-ina oli siinses alamsaksa (baltisaksa) keelevariandis tavapärane (Ariste 1981: 99–100; vrd Liin 1968: 48).

Üksikutes põhjaeesti murrakutes esineb sarnane sõna ↗jõlama, mille üheks tähenduseks on ’lärmitsema’ (vt EMS), nii et tegu võib olla ka sama tüvega mis sõnas jellama või siis nende kahe tüve segunemisega. Sõnakuju jõlama on üles märgitud teiste seas Martna kihelkonnast, s.o just samast kandist, kus Göseken elas ja tegutses. Gösekeni kirjapilti jellama saaks lugeda ka lühikese l-iga.

Kirjandus

• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Liin, Helgi 1968. Alamsaksa laensõnadest 16. ja 17. sajandi eesti kirjakeeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 13. 1967. Tallinn: Eesti Raamat, 47–69.
• Pfeifer, Wolfgang jt 1993. Etymologisches Wörterbuch des Deutschen, digitalisierte und von Wolfgang Pfeifer überarbeitete Version im Digitalen Wörterbuch der deutschen Sprache.
• Schiller, K.; Lübben, August 1876. Mittelniederdeutsches Wörterbuch II. G–L. Bremen: Kühtmann.