jaanalind

Heebrea laen jaanalind on eesti keelde tulnud koos 1739. aasta piiblitõlkega. Virginiuste tõlkes (1687–1690) on jaanalinnu asemel öökull (Ii 30: 29), Hupeli sõnastik (1780, 2. tr 1818) annab jaanalinnu (saksa keeles Strauß) vasteks suurispeakull ning Gösekeni sõnastik (1660) ladina tüvest struthio mugandatud kuju Struti lind. (Ka saksa Strauß on võetud ladina keelest, samuti inglise ostrich, vene страус, rootsi struts, itaalia struzzo jne.)

1739. aasta Piiblis ei esine jaanalind järjekindlalt, vaid sama sagedusega (4 korral) on selle linnu nimetamisel kasutust leidnud ka suurispeakull, mis ilmselt on eesti piiblitõlkesse jõudnud Lutheril mitmes kohas esineva Nachteule ’öökull’ eeskujul. Jaanalind saab eesti tõlgetes valitsevaks alates kolmandast piiblitrükist 1829. aastal.

Jaanalinnu heebrea vaste originaaltekstis on ja’ănāh. Tavaliselt ei esine ja’ănāh üksi, vaid ühendis, mida võiks sõna-sõnalt tõlkida kui ’jaana tütar’. Paul Ariste (1929: 69) kirjutab, et heebrea ja’ănāh on ühendatav araabia sõnaga, mis tähendab ’kõrb; kõva kuivanud maa’ (vt ka WiBiLex), ja nii oleks ’jaana tütar’ õieti ’kõrbe tütar’. 1739. aasta piiblitõlkes on järgitud heebrea originaali ning jaana esineb ainult ühendis jaanalinnu poeg.

Ariste (ibid.) juhib ka tähelepanu, et tõenäoliselt hääldati jaana esialgu silbipiiriga kahe a vahel (mitte pika a-ga), nagu on ka heebrea keeles. Teisiti ei saa seletada vana kirjapilti Jaana-lind. Häälduse pikk a peaks vanas kirjaviisis olema Jana ning nõnda ongi kirjutatud alates 19. sajandi keskpaigast.

Vt ka ↗reenanilind.

Kirjandus

• Ariste, Paul 1929. Mõningaid sõnaseletusi. – Eesti
Kirjandus, nr 4, lk 164–167.
• WiBiLex = Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet