isik
Tänapäeva keeles tavaline sõna isik võeti eesti kirjakeeles kasutusele alles 19. sajandi lõpukümnenditel. Ado Grenzsteini „Eesti sõnaraamatus“ (1884) on see märgitud kui soovitatav uus sõna ning sellest ajast alates ongi isik trükistest leitav.
Murretes on isik tähendanud pigem võõrast kui tuttavat inimest ja olnud isegi halvustava varjundiga (vt EMS).
Iga rahwa juures tuleb meie segawereliste, kadakasakste ja oraswenelaste taolisi isikuid ette, kes wõõraste lehekülgede päält kulda tükiwad otsima, aga oma rahwa kirjandusest, kust sedasama leidub, mitte kui midagi ei tea. (Postimees, 15. oktoober 1888)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Grenzstein 1884
isik (Person), elaw, mõtleja, waimuga ehitatud olewus: Jumal, ingel, inimene.
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
