ilge
Omadussõna ilge ’vastik, halb, õel’ on kirjalikes tekstides teadaolevalt esimesena kasutanud Otto Wilhelm Masing 1921. aastal. Kirjakeeles laiemalt levib see sõna alles 19. sajandi viimastel kümnenditel, kusjuures ilge tähenduseks sel ajal võib olla ka ’must, räpane’.
Tõenäoliselt polegi ilge varem olnud eesti keeles laiemalt tuntud sõna. Seda kasutatakse idamurdes, rannikumurdes ja mõnes nendega piirnevas keskmurde murrakus (samuti on ilge tuntud vadja, soome ja isuri keeles, mis jäävad just nimetatud murdealade naabrusesse). O. W. Masing on pärit idamurde alalt.
‘vastik, halb, õel’
On siis sowida ning ka lodata, et wạllitsuse polest nõu saaks petama, kuida sedda kahju wähhendada, mis need ilged metsalised meile ja meie karjadele tewad. (Masing 1825: 262)
‘On soovida ja loota, et valitsus peab nõu, kuidas seda kahju vähendada, mis need ilged metsalised [= hundid] meile ja meie karjadele teevad.’
‘must, räpane’
sest piima tallitus ja wõi tegemine tarwitab suurt puhtust; kes ilge kätte ja ropu riidega seda tallitab, selle käes läheb piim ja wõi ka ropuks ja mustaks (Ristirahwa Pühhapäewaleht 14. juuli 1885)
‘sest piima talitus ja või tegemine vajab suurt puhtust, kes mustade käte ja räpase riidega seda teeb, selle käes lähevad piim ja või ka räpaseks.’
1821
… agga mõllemad rikkuwad innimest, ning on temma kõige ilgemad hinge waenlased … (Masing 1821: 363)
‘… aga mõlemad [= ebausk ja rumalus] rikuvad inimest ning on tema kõige ilgemad hingevaenlased …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
ilge G. ilge (ilglane, ilkane) garstig, abscheulich, schmutzig, schamlos, tückisch, boshaft;
ihu-ilge-alasti splitternackt.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Kingisepp, Valve-Liivi 1978. Ida- ja rannikumurde sõnad „Marahwa Näddala-Lehhes”. – Emakeele Seltsi aastaraamat 23. Sõna ja nimi. Tallinn: Eesti Raamat, lk 49–63.
