igane
Igane ’igavene; (ajaliselt) pikk, pikaealine’ on vana tuletis tüvest iga (omastavas ea, vt ETY).
Tähenduses ’igavene’ leidub see sõna Kullamaa käsikirja (1524–1532) usutunnistuses. Hiljem on hakatud selle asemel kasutama tuletisi ↗igav ja ↗igavene, mis juba 17. sajandi tekstides on palju sagedasemad kui igane.
Tähenduses ’(ajaliselt) pikk, pikaealine, vana’ esineb igane Heinrich Stahli teostes tsiteeritud 91. psalmi tõlkes (1637, 1641) ning korra ka Wastses Testamendis (1686).
Ühe korra on Stahlil (1638) igane ka nimisõnana, tähendades ’igatsus’ – nimelt laulus „In dulci jubilo“, mille algse ladina- ning saksakeelse teksti on kirjutanud dominiiklasest munk Heinrich Seuse (1295–1366). Arhailine igane laulu tõlkes lubab oletada, et seda lauldi eesti keeles mingil kujul ka enne reformatsiooniaega.
Kullamaa käsikirjas on igane (Ehasalu jt 1997 järgi) kahel erineval kujul: ykane ja ewene. Viimase tõlgendus tuletisena igane (tüve iga omastavast käändest moodustatud eane või hoopis saksa ewig + -ne?) on kaheldav, käsikiri pole selge ja ewene asemel võiks lugeda ka swrne või surene (vt Saareste 1923: 101, Saareste, Cederberg 1927: 2). Arvestada tuleb, et kirjutaja eesti keele oskus oli kesine või päris olematu. Eestikeelset teksti oli aga vaja, sest juba 16. sajandi algul hakati nõudma jumalasõna kuulutamist eesti keeles. On teada, et Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel nõudis 1519. aastal usutunnistuse küsitlemist talupoegadelt (Eesti ajalugu II, 1937: 369; Ehasalu jt 1997: 28).
18. ja 19. sajandi sõnastikes on igane antud peamiselt ühendites, nagu keskigane, pooligane ’keskealine’. Wiedemannil leidub see aga ka väljendis aeg läheb igaseks, st tähenduses ’igav’ (saksa vaste lang’(ajaliselt) pikk’).
’igavene’
Minna vssun poha waymo cysse pohan risti kyrkun keicke jummal pohat alleheyt[mine] pattudt vlless towsma se[st] [lh] lehan ße [swrne] ellone nynck ße ykane thaiwa [rickus] remu. (Kullamaa käsikiri 1524–1532)
‘Mina usun Pühasse Vaimusse, püha ristikirikut, kõigi Jumala pühade [osadust], pattude andeksandmist, liha surnust ülestõusmist elavaks ja igavest taevariigi rõõmu.’
‘(ajaliselt) pikk, pikaealine, vana’
Minna tahan temma iggase ello kahs töitma / ninck tahan temmal nöitma münno önne. (Stahl 1638)
‘Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.’ (Ps 91: 16) Se ga / et temmä ütleb / wastsest / om temmä eesmäst wannasz tennu: Ent mes wannasz lät nink iggäne om / se om Löpmissel lähün. (Wastne Testament 1686)
‘Nimetades uut on ta esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja raugastub, see on hääbumise äärel.’ (Hb 8: 13)
‘igatsus’
O püssokenne Jesukenne / sünno perral on muñul ni iggane (Stahl 1637)
‘Oh pisikene Jeesukene, sinu järele ma nii igatsen’
1524–1532 (käsikirjas)
Minna vssun poha waymo cysse pohan risti kyrkun keicke jummal pohat alleheyt[mine] pattudt vlless towsma se[st] [lh] lehan ße [swrne] ellone nynck ße ykane thaiwa [rickus] remu. (Kullamaa käsikiri 1524–1532)
‘Mina usun Pühasse Vaimusse, püha ristikirikut, kõigi Jumala pühade [osadust], pattude andeksandmist, liha surnust ülestõusmist elavaks ja igavest taevariigi rõõmu.’
1637 (trükises)
O püssokenne Jesukenne / sünno perral on muñul ni iggane (Stahl 1637)
‘Oh pisikene Jeesukene, sinu järele ma nii igatsen’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Pool iggane mees. Ein Kerl in seinem Besten Jahren.
Thor Helle 1732
pool-iggane mees. Ein Kerl in seinem Besten Alter.
Hupel 1818
iggane. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] iggäne d.[Tartu k] was ein Alter hat. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] überjahrt. d.[Tartu k] jeder P.
„ mees ein Greis. d.[Tartu k]
kesk iggane von mittlerm Alter r.[Tallinna k] d.[Tartu k] von mittlerm Alter kesk od. pool iggane. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] „ eälinne. d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
igane G. igase, igatse (eane) von einem Alter (wie igaline),
keśk-i., pōľ-i. von mittlerem Alter,
mehe-i. mannbar,
pitka-i. lange lebend, dauernd,
selle-i. von diesem Alter,
ühe-i. von gleichem Alter,
wana-i. alt, bejahrt; —
= igalik,
igane mēs Greis,
i. wiśtrik ein zeitiges, reifes Geschwür,
a͜eg läheb igaseks die Zeit wird lang.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 4,02
17. sajandil – 0,08
18. sajandil – 0,00
Kullamaa käsikiri. Konserveeritud vakuraamat avatud usutunnistuse (Credo) kohalt. Foto: Tallinna Linnaarhiiv.
Kirjandus
• Eesti ajalugu II. Keskaeg, 1937. Tartu.
• Ehasalu jt 1997 = Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu: Tartu Ülikool.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Saareste, Andrus 1923. 400-a. vanune leid Eestis. – Eesti Keel nr 4, 5/6, lk 97–104, 136–149.
• Saareste, Cederberg 1927 = Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi I. Välja andnud Albert Saareste ja A. R. Cederberg. Tartu: Akadeemiline Emakeele Selts, 1927.
