|
Tänapäeva kirjakeelest ning ka murretest puuduv huupaapima ’raiskama, pillama’ esineb vana kirjakeele materjalideski ainult ühel korral – Joachim Rossihniuse lõunaeestikeelses evangeeliumide ja epistlite raamatus (1632). ♦ Sõna päritolu pole teada. On küllalt tõenäoline, et esiosa huup- on seesama, mis setukeelses liitsõnas huupilaul (vt SESS) ja ehk ka Karksi murrakust üles märgitud sõnas uupmääru ~ umbmääru ’huupi’ (vt VMS). Sõnale aapima ei leia aga tähenduse poolest sobivaid vasteid murretestki. Kui Karksi uup- ja umb- on sama algupära (vrd keskalamsaksa um ~ umme ~ umbe ’ringi’), siis võiks ka aapima olla ambima variant. Keskalamsaksa keeles oli verb ampeln, mille tähendust August Lübben (1888) on seletanud nõnda: „innukalt käsi-jalgu liigutama, nagu lapsed teevad, kui nad midagi tahavad; innukalt millegi poole püüdlema.“ Seejuures võis niisugune rabelemine olla asjatu (Pfeifer 1993). Ülemsaksa keeles on ampeln kasutusel kujul hampeln (siit ka Hampelmann). Huupaapima võiks siis olla mugandus verbist umbampeln, mis kokkuvõttes tähendaks ’sihitult, ent innukalt midagi saada püüdma’, seostudes nii ka tähendusega ’raiskama, pillama’. |
Tähendused ja näitelausedNinck ei mitte kauwa perrast, hagges se nohremb Poick se kihke omma ütte koggo, ninck letz kaugelle wöra mah sisse, ninck sähl huhpahpis temma kihck omma hüwe erra. (Rossihnius 1632) Esmaesinemus1632Ninck ei mitte kauwa perrast, hagges se nohremb Poick se kihke omma ütte koggo, ninck letz kaugelle wöra mah sisse, ninck sähl huhpahpis temma kihck omma hüwe erra. (Rossihnius 1632) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Clare 1730— Thor Helle 1732— Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818— Wiedemann 1893— Sagedus
16. sajandil - 0,00 Vormistik
Teemad: alamsaksa laen
Kirjandus
|