hui

Hüüdsõna hui on kasutanud Andreas ja Adrian Virginius oma tartukeelsetes piiblitõlgetes 17. sajandi lõpukümnendeil.

Wastses Testamendis (1686) leidub hui salmis Mk 15: 29, kus nii hüüavad möödakäijad ristilöödud Jeesusele. Lutheri tõlkes (1535) on samas Pfeu (praeguses saksa keeles Pfui, mis väljendab vastikust, põlastust, nagu ka eesti vui(h)); kreeka originaali οὐά on pigem hämmastuse väljendaja (vt BibleHub).

Virginiuste Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) on hui Iiobi raamatus (39: 25 (28)) hobuse häälitsust jäljendava sõnana. Võetud on see ilmselt jällegi Lutherilt, kelle tõlkes (1535) on samas kirjakohas Huj (saksa keeles praegu on tavalisim hobuse häälitsuse jäljendus hüü). Sama sõna heebreakeelses Piiblis on latiniseeritult he·’āḥ. Kahjuks lõppeb Virgiunuste tõlge Iiobi raamatuga ning pole teada, kuidas nad oleksid seda hüüdsõna tõlkinud mujal, kus see samuti esineb, kuigi mitte hobuse häälitsusena. Lutheril (1535) on Ps 35:25, 45:16 ja 70:3 Da da; Js 44:16 Hoia (väljendab tavaliselt üllatust, vaimustust), Hs 25:3, 26: 2, 36: 2 Heah.

Vanadesse eesti keele grammatikatesse ja sõnastikesse jõuab hui 18. sajandi I poolel. Kõigepealt leidub see Clare lõunaeesti sõnastiku käsikirjas (1730). Juures olevat märgendit pflugs võib mõista nõnda, et hui hüüti põllutöö ajal hobusele.

Clare on hui märkinud saksa laenuks ning tõesti on ka saksa Pfui olnud kasutusel hüüuna tähenduses ’edasi!’ (DWDS). Hupeli järgi (1780, 1818) on samuti tegu lõunaeesti sõnaga, Wiedemann (1863, 1893) enam murdemärgendit ei lisa.