begeerima
Begeerima ’soovima’ esineb ainult Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Mülleri jutlustes (1600–1606). Tõenäoliselt on sõna laenatud alamsaksa keelest (vrd alamsaksa begēren, Ariste 1981: 111), aga ka ülemsaksa vastav sõna on samakujuline (begehren). Eestlased puutusid kokku pigem alamsaksa keelega. Kuigi begeerima teadaolevalt ei esine üheski muus allikas peale Mülleri jutluste, ei tähenda see, et sõna ei võinuks olla kasutusel Tallinna eestlaste seas.
‘soovima’
Kuÿ meÿe nüith sesama olleme technuth, sÿß puistame meÿe oma Süddameliko Palwe Kolmesarnsel kombell, Iumala eddes welia, ninck mællestame kz sesama aßia echk ned Ohrsakit, Minckpr: meÿe Iumalalt sesama aßia begehrime, ninck eth tæma meile omast rochkest Armust tahax kz andada, mea meÿe tæmalt laulo kombel palwume. (Müller 1604)
‘Kui me nüüd seda oleme teinud, siis puistame oma südamest tuleva palve kolmesugusel viisil Jumala ees välja ning peame meeles seda asja ehk põhjust, mispärast me Jumalalt seda soovime, ning et tema oma rohkest armust annaks, mida meie temalt laulu kujul palume.’
1603
Kuÿ sina nüith monda 100. gülden od’ etc: selle errasurrewa Inimeselle tahaxsit andada, nĩck toÿwutaxit tæmalle, mea tæma Südda eales begerib, sÿß ieb kum̃ateckit se Surma Kartus sen Inimeße Süddame pæle. (Müller 1603)
‘Kui sina nüüd mitusada kuldnat või jne tahaksid surevale inimesele anda ja tõotaksid talle, mis ta süda eales soovib, siis ometi jääb surmakartus inimese südamele.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,03
18. sajandil – 0,00
kindel kv., olevik, ains. 3. p.
17. saj begerib
kindel kv., olevik, mitm. 1. p.
17. saj begehrime
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
