Sõna ankur ’vahend laeva, paadi vms paigal hoidmiseks vabas vees’ esmaesinemus leidub Georg Mülleri 1606. aasta 5. septembril peetud jutluses. Müller on kasutanud tänapäeva keelest erinevat varianti anker, kus 2. silbis on e, mitte u. See võib olla alamsaksa keele mõju tallinlaste eesti keelele (vrd alamsaksa anker, ka saksa Anker). Õieti ongi Mülleri tekstis alamsaksa liitsõna PlichtAncker. Müller ütleb, et ristiinimese palve peab olema nagu PlichtAncker – s.o ancora sacra, hädaankur, laevatekil alati käepärast olev ankur (vt Schiller, Lübben 1877). Muudes põhjaeesti allikates on ankur valdavalt u-line nagu tänapäeva keeleski. Tegemist arvatakse olevat germaani või hilisema skandinaavia laenuga (ETY). Germaani keeltesse on ankur võetud ladina keelest (ladina ancora), st u on selles tüves algupärane (vrd ka soome, isuri ja vadja ankkuri). Lõunaeesti tekstides on 17. sajandil kasutatud sisekaolist varianti ankri (< ankkuri). Mõni lõunaeesti autor on seda sõna käänanud ka e-tüvelisena, nt 1847 on Johann Schwelle kirjutanud ankrehe jäetu ’ankrusse jäetud’. ♦ Vanas kirjakeeles on sõnal ankur ka tähendus ’väiksem vaaditaoline puunõu’. Esimene trükis, kus ankur selles tähenduses esineb, on Johann Lithanderi tõlgitud esimene eestikeelne kokaraamat, mis ilmus 1781. aastal. See sõna on laenatud saksa, alamsaksa või ka rootsi keelest (alamsaksa anker, saksa anker, rootsi ankar(e); vt ETY) ning pärit on see keskladina sõnast anc(h)eria, mille etümoloogia pole aga selge (DUDEN). ♦ Saksa keeles langevad sõnad Anker ’väike vaat’ ja Anker ’(laeva) ankur’ kokku ja vanemates sakslaste koostatud sõnastikes ei ole kaht Anker-sõna eristatud. See kokkulangevus võib olla üks põhjus, miks eesti keeles on mõlema tähenduse korral sõna 2. silbis u, kuigi hilisemas laenus oleks ootuspärane e – võib-olla eeldati, et ka eesti keeles peaks tegu olema ühe ja sama sõnaga. Heinrich Göseken on oma sõnastikus (1660) paigutanud saksa Ancker eesti vaste Ancker ilma täpsemale tähendusele osutamata niisuguste saksa keelest laenatud sõnade loendisse, mida sakstega vähem kokku puutuvad eestlased ei pruugi tunda. Samas on tal sõnastiku põhiosas esitatud ankru köis. See viitab, et (laeva) ankur oli eestlastele üldteada sõna, aga ankur tähenduses ’vaat’ 17. sajandi keskpaiku veel mitte. Lisaks on Gösekeni sõnastikus olemas ankur tähenduses ’puitdetail seinte kooshoidmiseks’, kuid häälikuline kuju on kaheldav: angria. |
Tähendused ja näitelaused'ankur'Ning kui nemmad Ankrut said ülleswötnud / siis läksid nemmad Märrele / ja päästsid Aero-paelad lahti / ja weddasid Purje ülles Tuult möda / ja püüdsid Ranna minna. (Uus Testament 1715) Nink kui nemmä Ankrid olliwa ülles wötnu / sis lätziwa nemmä Merre / nink pästiwa AiraKapplu wallale / nink tömbsiwa Purjo ülles Tuhle perrä / nink lassiwa Randa. (Wastne Testament 1686) 'väksem vaat'Wotta wärskid kirsi marjo, touka kiwwidega tükkis katki, ja panne neist ni paljo ühhe ankro sisse, et ta ennamiste pool tais saab. (Lithander 1781) Esmaesinemus1606Eike ninda N. piddab meddÿ Palwe, ißeer: sesinatze willetza Aÿa sid: se eike Plicht Ancker ollema (Müller 1606) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660Ancker / Ancker / i. [saksa sõna] Ancker Seil / Anckri köis. Höltzern Ancker / der die Wände zusammen hält / Angria peh. Vestring 1720–1740Ankur G kro Der Ancker Clare 1730anker, kri. der Anker. [saksa laen] Thor Helle 1732ankur der Ancker. g. kro, ac. urt. Svenske 18. saj I poolAnker. Ankri, i. Hupel 1818ankur, kro. it. anker, kri. Anker, Schiffsanker; kleines Fäßchen. +. [saka laen] r. [Tallinna k] d. [Tartu k] – Wiedemann 1893aṅkur G. ankru (aṅker, aṅkri) Anker (sowohl Schiffsanker als Fässchen), Sagedus
'ankur'16. sajandil - 0,00 'väksem vaat'16. sajandil - 0,00 Teemad: germaani laen, skandinaavia laen, alamsaksa laen, saksa laen, rootsi laen, põhjaeesti keel, lõunaeesti keel, tüvevokaal
Kirjandus
|