aituma
Tänamissõna aituma ~ aitüma on kuluvorm ühendist aita Jumal.
Trükitekstidesse on aituma jõudnud 18. sajandi esimesel poolel, kohe tähenduses ‘aitäh!, suur tänu!’, aga esialgu veel l-lõpulisena. Näiteks viisakas vastus tervitusküsimusele kuidas käsi käib? oli aitumal küsimast.
19. sajandi jooksul saab valdavaks ilma l-ita variant ja sajandi lõpuks on aituma algne seos Jumalaga niipalju ähmastanud, et on võimalik öelda ka aituma Jumalale (‘aitäh Jumalale’).
l-lõpuline aitumal esineb küll veel 20. sajandi alguseski, aga siis pigem mitte teist inimest, vaid Jumalat tänades (‘tänu Jumalale’, ‘Jumala abiga’ vms), nt töö peab, aitumal, juba nii kaugel olema.
Aituma kujunemise eelduseks on olnud tegusõna ↗aitama lühenemine. Tegemist on tuletisega sõnast abi: algkujust abitama sai avitama ja sellest omakorda aitama.
u ja ü vaheldus sõnas aituma ~ aitüma on tingitud j-ist, mis muudab talle järgneva täishääliku eespoolsemaks (vrd jutlema ja sellest arenenud ütlema).
Veelgi rohkem kulunud variant ühendist aita jumal on ↗aitäh (vt ETY), millest jumal on täiesti välja jäetud.
‘Jumal aidaku!, Jumala abiga’
Uus Iani-kirrik, mis Tallinna Harjo-wärawasse ehhitakse, peab aitummal jubba ni kaugel olema, et kattus talweks peale saab. (Tallinna Teataja, 6. oktoober 1910)
‘Uus Jaani kirik, mida Tallinnasse Harju väravasse ehitatakse, peab Jumala abiga juba nii kaugel olema, et katus talveks peale saab.’
‘tänu Jumalale!’
Kui ka Liiwimaal arwa ja paiguti lojustesurma kuulda olnud, siiski aitumal seiamaale weel mitte palju. (Eesti Põllomees, 1. juuli 1875)
‘Kuigi ka Liivimaal on harva ja paiguti lojustesurma esinenud, siis, Jumal tänatud, seni veel mitte palju.’
‘aitäh!’
Aitümmal! aitümmal! pai Mia! ellaks so emma weel, siis peaks temma ka ühhe ossa sama, agga ma woin kül temma ossa wötta, aitümmal! (Luce 1807)
‘Aituma! Aituma! Pai Mia! Kui su ema veel elaks, siis peaks tema ka ühe osa saama, aga ma võin küll tema osa võtta, aituma!’
Aitumma Jummalale! Surem ossa meie Eestirahwast on kuulsad omma ussina ja hoolsa töö polest. (Perno Postimees, 8. juuni 1872)
‘Aituma Jumalale! Suurem osa meie eesti rahvast on kuulsad oma usina ja hoolsa töö poolest.’
1732
P. Kuida teie kässi käib?
B. Aitummal küssimast hiljokeste ikka ühhest päwast teise. (Thor Helle 1732)
‘Õpetaja: Kuidas teie käsi käib?
Talupoeg: Aituma küsimast, tasakesti ikka ühest päevast teise.’
Stahl 1637
helffe Gott / aitako Jummal / Jummal abbi.
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Thor Helle 1732
aitummal grossen Danck (für aita Jummal)
Hupel 1818
ait jummal Gott helfe! Hilfgott! r.[= Tallinna k.] d.[= Tartu k.] aitimma. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] aitimmal od.[või] aitummal. r.[Tallinna k] aitumma. d.[Tartu k] großen Dank!
aitimma andma Dank sagen.
selle eest ei anta aitimma dafür dankt man nicht. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
a͜itäh, a͜itjuma, a͜ituma, a͜itüma, a͜itumal, a͜itümal (aus a͜it’ jumal) habe Dank, habt Dank, Gott lohn’s,
selle ēst e͜i anta a. dafür dankt man nicht,
a͜itüma ēst he͜a küll gut genug für einen blossen Dank,
mis hinda mull on? mūd ku͜i a. was für Lohn habe ich dafür? nichts als einen blossen Dank,
a. wīmse ēst (Dank beim Schluss einer Bewirthung),
a. jumalale Gott sei Dank.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,01
aituma on vanades tekstides (kuni 18. saj) kasutusel ainult muutumatu sõnana.
Kirjandus
ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
