valm

Sõna valm leidub esmakordselt krahv Peter August Friedrich von Mannteuffeli raamatus „Aiawite peergo walgussel“, mis ilmus 1838. aastal. „Walmid“ on selles raamatus justkui alapealkiri, mis on paigutatud esilehele enne esimese jutu pealkirja.

Küllap just Mannteuffeli raamatust on valmi oma sõnastikku võtnud Ferdinand Johann Wiedemann. Sõnastiku esmatrükis (1869) on valm antud tärniga, mis tähistab uudissõna. 1893. aasta trükis on tärn ära jäetud. 1881. aastal oli juba ilmunud ka Matthias Johann Eiseni „Uued ja wanad Walmid ja laulud“.

Peter August Friedrich von Mannteuffel, Aiawite pero Walgussel (1839, teine trükk), lk 1, väljalõige

Sõna valm algupära pole teada. Võimalik, et see on moodustatud saksa Fabeli ja ladina fabula eeskujul, mugandades seda eestlastele suupärasemaks: f-i asemel v on reeglipärane asendus, aga teise silbi bel-ist saadud –lm mitte. Sõna väljamõtleja võibki olla Mannteuffel ise, aga kindel selles olla ei saa.

Piisavalt halva käekirja korral oleks võimalik, et laduja eksis ning ladus käsikirjas oleva wabelid (reeglipärane mugandus saksa sõnast Fabel) asemel walmid. On ka oletatud, et tegu on tüve valmis lühendatud variandiga (vt ETY), aga mõttekat tähendusseost valmi ja valmis vahel on keeruline luua. Kui lasta fantaasial lennata, võiks mõelda, et jutukogu käsikirja valmis saanud Mannteuffel kirjutas selle algusesse rõõmsalt walmid, mõeldes ’jutud valmis’ – sõna valmis sai tol ajal veel käänata, kuigi seda tehti harva, nii et ’valmis jutud’ võinuks veel olla ka valmid jutud.

Kirjandus

• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.