pääsklane, pääskline
Pääsklane, päästlane ja pääskline on pääsukese nimetusvariandid, mis leiduvad 17. sajandi tekstides, aga ka eesti murretes, kus variante on rohkemgi (Mäger 1967: 122, 123). Näiteks päästlane on omane Kagu-Eesti, saarte ning varasemale Läänemaa keelele (VMS). Päästlane (õieti pe͜astlane) on nimetatutest ka ainus variant, mille leiab Wiedemanni sõnastikust pääsukese erikujude hulgast (1893). Wiedemanni järgi on pe͜astlane tuntud Hiiu-, Saare- ja Muhumaal. Hupeli (1818) arvates kasutatakse nimetust pääsklane nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis.
Variandi pääskline esinemus tekstides pole päris kindel. Heinrich Stahli kirjapilt pehsklenne võib viidata ka hääldusele pääskläne vms. line-sufiksisse on ta muudes sõnades kirjutanud i (nt armulinne, meelelinne, palckalinne), harva ka ei (nt armuleine), aga mitte kordagi e. Samas, Stahli sõnastikus on siiski selgelt kuju pääskline.
Variant päästlane esineb Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (EPAK), mis omal ajal jäi käsikirja.
Variant pääsklane näib olevat olnud kõige laiemalt levinud. Seda on kasutanud tallinlane Georg Müller, aga see esineb läne-lõpulisena ka Virginiuste käsikirjalises Vana Testamendi tõlkes (EPAK). Virginiused tegutsesid Lõuna-Eestis, ent tõlkisid Piiblit põhjaeesti keelde.
Tuletis ↗pääsuke(ne) ilmub kirjakeeles kasutusse alles 1739. aasta piiblitõlkes. Teised variandid on samal ajal kasutusest kadunud.
Tüvi pääsu- on soomeugriline (ETY). Mikael Agricola 1543. aastal trükitud soome aabitsas on sellest kasutusel tuletis pääskynen (Häkkinen 2003: 28–30); vrd tänapäevane soome kirjakeelne pääsky, vadja pääsko, pääskü(ne), liivi pešlinki, lüüdi piätsöi, piäsküöi, ungari fecske jne. (ETY)
‘pääsuke’
Walata doch Inim: L: nente Maokeße, Kerpsede, Pæschklade , echk toiste SuwwÿLiñokeße pæle. (Müller 1606)
‘Vaata ometi, inimeselaps, neid ussikesi, kärbseid, pääsukesi või teisi suvelinnukesi.’
1606 (käsikirjas)
Walata doch Inim: L: nente Maokeße, Kerpsede, Pæschklade , echk toiste SuwwÿLiñokeße pæle. (Müller 1606)
‘Vaata ometi, inimeselaps, neid ussikesi, kärbseid, pääsukesi või teisi suvelinnukesi.’
1638 (trükitekstis)
Minna egkasin kudt üx kurre ninck pehscklenne / ninck hullusin kudt üx mewikenne / münno silmat tachtsit mul murdma. (Stahl 1638)
‘Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, kudrutasin otsekui tuvi. Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates:’ (Js 38:14)
Stahl 1637
schwalb / pehscklinne / issest / pehsokeñe / essest.
Gutslaff 1648
Schwalbe Pähsteliñe.
Göseken 1660
Schwalbe / (hirundo) pehscklinne / pehsokenne.
Vestring 1710–1730
Päsokenne | Päästlanne Schwalbe
Päsokesset lendwad möda Wet, näggewat wihma. Die Schwalben fliegen niedrich, bemercken Regen.
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
päästlanne od. päästlenne die Schwalbe. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
pe͜astikene G. pe͜astikeze, pe͜astlane G. pe͜astlaze (I)[saartel] = päzukene
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Häkkinen, Kaisa 2003. Mikä linnulle nimeksi? Tapaustutkimus suomen kirjakielen sanaston vakiintumisen edellytyksistä ja ehdoista. – Vana kirjakeel ühendab Tartu Ülikool eesti keele õppetooli toimetised nr 24. Tartu, 28–46.
• Mäger, Mart 1967. Eesti linnunimetused. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia.
• VMS = Väike murdesõnastik. Toim. Valdek Pall.
