kand, kannul

‘jalapöia tagumine osa’

Minna tahan Waino pannema sinno nink (se) Naise wahel nink sinno nink temma Suggu wahel / sesamma peap sinno Pehha russux katki tallama nink sinna saht temma Kando nohlema. (Blume 1662)
‘Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.’ (1Ms 3:15)

‘eseme osa’

O Iggawene, kikeweggeff ninck armolick Iumal, ken sina oma aino Poja IEsum Christum meije ehst ollet andnut, et tema meije Pattut Risti Kannu pähl piddi kandma, … (Rossihnius 1632)
‘Oh, igavene, kõigeväeline ning armuline Jumal, kes sa oma ainsa poja Jeesuse Kristuse meie eest oled andnud, et tema meie patud risti peal pidi kandma, …’

‘känd’

Pu kand, mis peäl lummi on. (Willmann 1782)
‘Puu känd, mille peal on lumi.’ Seal ep olle puud egga kandu, ej wõssu egga rohho taimekest; ei hallikad egga wee sonekest, kui agga aina põlletawad liwa, mis paljast jalga ei kannata, waid kui tullekahjo lõhn, tekäija kinga talladki kokko-kortsotab. (Masing 1818)
‘Seal pole puud ega kändu, võsu ega rohutaimekest, ei allikat ega veesoonekest, on ainult põletavat liiva, mida paljas jalg ei kannata, vaid mis nagu tulekahju ving teekäija kingatalladki kokku kortsutab.’

kannul

Mis sa, wanna wend, ennast akkad minno pärrast kullutama, – tungis Hans suga wasto, agga südda ja silm pöllesid wina peäle, sellepärrast töttas ta seppa kannul körtso tuppa, kos nemmad wina jues ni kaua lorrisesid, kunni möistus peast opis ärra kaddus ja jalg ennam kommistamata ei wöinud koddo pole käja. (Kreutzwald 1840)
‘Mis sa, vana vend, hakkad minu pärast kulutama, tõrkus Hans sõnadega vastu, aga ta süda ja silm ihkasid viina, seepärast tõttas ta sepa kannul kõrtsituppa, kus nad viina juues nii kaua lorisesid, kuni mõistus peast hoopis ära kadus ja jalg enam ilma komistamata ei suutnud kodu poole minna.’ Kui meie sellepärast maailma aearaamatu kätte wõttame, neid rahwa wõitlemisi ja nende kirjanduse õitsemise aegasi ükstõise wasta kaaludes, siis leiame, et iga aea kannul, keda rahwas oma rahwause (nazionali) suure aegadeks nimetab, ka selle rahwa kirjanduse suured õitsemise aead käiwad. (Jakobson 1870)
‘Kui me maailma ajaraamatu kätte võtame, rahvaste võitlusi ja kirjanduse õitseaegu võrdleme, siis leiame, et iga aja järel, mida rahvas oma rahvuse hiilgeaegadeks nimetab, tulevad ka selle rahva kirjanduse suured õitseajad.’ Meie pissoke wäggi, mis temmale Smolenski línna al ni suurt pallawat teggi, tõttas nüid Moskwásse, et sélle tee peäl ühhe surema wäe jáoga ennast ühhendada; agga waenlaene olli kánnul temma tagga. (Suve Jaan 1841)
‘Meie pisike vägi, mis talle Smolenski all suuri probleeme tekitas, tõttas nüüd Moskvasse, et selle tee peal suurema väejaoga ühineda, aga vaenlane oli tal kannul.’ Olle julge ja loda! – agga ärra rägi mitte wägga kowwaste, sest siin metsas on paljo mörtsukaid, polle ka murdja metsa-ellajatest pudust; agga siiski polle sul ühtegi karta, kui sa agga te peale jääd, ja mo järrel kannul tulled; siis wötta nüüd ka omma möka kätte! (Umblia 1845)
‘Ole julge ja looda! Aga ära räägi väga kõvasti, sest siin metsas on palju mõrtsukaid ja ka kiskatest pole puudust; siiski pole sul midagi karta, kui vaid tee peale jääd ja minu kannul tuled; siis võta nüüd ka oma mõõk kätte!’ Herra laseb alati kihutada, nagu oleks tall kiusajad kannul. (Kõrv 1889)
‘Härra laseb alati kihutada, nagu oleks tal kiusajad kannul.’ Seega saawad siis kõik ümberkaudsed inimesed teda otsima kutsutud ja ühtlasi ka teatatud, et keegi ligidal ega kaugel teda enese juures warjul ei tohi pidada, waid wiibimata kloostrisse tagasi saatma, mille eest Jumal teda õnnistagu, kuna selle teatuse wasta eksijatel wali Jumala nuhtlus ja kange kohtulik karistus kannul käib. (Saal 1885)
‘Seega siis kutsustakse kõik ümberkaudsed inimesed teda otsima ja teatatakse, et keegi lähedal ega kaugel ei tohi teda enese juures varjata, vaid peab ta viivitamatult kloostrisse tagasi saatma, mille eest jumal teda õnnistagu, sest selle teate vastu eksijatel käib kannul karm jumala nuhtlus ja kange kohtulik karistus.’

kanda (üles) tõstma (kellegi vastu)

‘kellegi vastu pöörduma, kedagi reetma’

Ka se mees, kellega ma rahho sees ellasin, kelle peäle ma lootsin, kes mo leiba sööb, se töstab kanda mo wasto sureste. (Piibel 1739)
‘Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.’ (Ps 41:10)

Vrd 1715. aasta Uue Testamendi tõlkes:

Minna ep ütle teist keigist; Minna tean / kedda minna ollen ärrawallitsenud; Agga et Kirri töeks saaks: ke minnoga Leiba sööb / se töstab Kando minno wasto ülles. (Uus Testament 1715)
‘Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: “See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.”‘ (Jh 13:18)

kandu tähele panema

‘kellegi samme jälgima’ (sõnasõnaline tõlge Lutheri 1545. a Piiblist)

Nemmad tullewad kokko, petwad ennast eest ärra, ja pañewad mo kañnad tähhele otsego need, kes mo hinge lootwad seest ärrawotta. (Jakobson 1870)
‘Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge’ (Ps 56:7)

kannupoiss

Seal algas üks liig-lakkumine, iseäranis ordo-rüütlite kannupoiste wahel, kus üks tõist poole ehk terwe mõõdu õllega wõidujoogile sundis, teda weikestest peekritest sel wiisil jues, et ta ühe käega peekrit kinni hoidis ja tõisega ika õlut sisse walas, kunni kõik õlu ühe hingega ära oli joodud. (Jakobson 1870)
‘Seal sai alguse liigjoomine, iseäranis ordurüütlite kannupoiste seas, kus üks sundis teist poole või terve mõõdu õllega võidu jooma, juues väikestest peekritest nõnda, et hoidis ühe käega peekrit kinni ja teisega ikka õlut sinna sisse valas, kuni kõik õlu oli ühe hingetõmbega ära joodud.’

kannul käima

Seega saawad siis kõik ümberkaudsed inimesed teda otsima kutsutud ja ühtlasi ka teatatud, et keegi ligidal ega kaugel teda enese juures warjul ei tohi pidada, waid wiibimata kloostrisse tagasi saatma, mille eest Jumal teda õnnistagu, kuna selle teatuse wasta eksijatel wali Jumala nuhtlus ja kange kohtulik karistus kannul käib. (Saal 1885)
‘Seega siis kutsustakse kõik ümberkaudsed inimesed teda otsima ja teatatakse, et keegi lähedal ega kaugel ei tohi teda enese juures varjata, vaid peab ta viivitamatult kloostrisse tagasi saatma, mille eest jumal teda õnnistagu, sest selle teate vastu eksijatel käib kannul karm jumala nuhtlus ja kange kohtulik karistus.’

kand – 1601

Minckprast, paiatab Iumal: Ninck sina piddat tæma Kanno sisse pistma. (Müller 1601)
‘Seepärast ütleb jumal: ning sina pead tema kanda salvama.’

kannul – 1739

Ja panned mo jallad pakko, ja panned keik mo te-raad tähhele, ja olled ikka mo kannul. (Piibel 1739)
‘paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?’ (Ii 13:27)

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

Hacke / am Fus (calx) kando / u.

Thor Helle 1732

kand die Ferse, das öhr an der Müntze.
hobbone kardab kando das Pferd ist hacken-scheu.

Hupel 1818

kand, g. kanna, Ferse; Ohr od^[või]. Oes od^[või]. Henkel am Halsgelde; Hintertheil. r^{[Tallinna k]}. d^{[Tartu k]}.
„ soon die Sehne hinten am Fuße des Viehes.
hobbone kardab kando das Pferd ist hackenscheu. r^{[Tallinna k]}.
kannaga rahha angeöhrtes Halsgeld. r^{[Tallinna k]}. d^{[Tartu k]}. kand, g. kanno Baumsturz, lf^[Liivimaal]. Stubbe.
kanda kangotama Stubben ausbrechen. r^{[Tallinna k]}. d^{[Tartu k]}.

Wiedemann 1893

kand G. kanna (kann) 1) Ferse, Hacken (am Fuss, Strumpf, Stiefel), Fuss, Fussgestell, Untertheil, Hintertheil,
kohe kanna pe͜alt gleich stehendes Fusses,
kanna pe͜alt ümber lȫma sich schnell umdrehen, plötzlich seinen Sinn ändern,
kēri-kanda (pt^{[=poeetiline]}) auf den Hacken drehend,
kanda nä͜itama die Ferse zeigen (d. h. davon laufen),
hobone kardab kandu das Pferd ist hacken-scheu,
kannu-po͜iś Diener (vergl. englisch footman), kabja-k. Ferse am Pferdehuf,
keri-k. Fuss der Garnwinde,
kirwe-k. untere Spitze an d. Schneide des Beiles (vgl. nina),
lehma k. Geburtsglied d. Kuh,
kanda laskma = dem Kalben nahe sein,
maśti kand unterster Theil des Mastes,
maśti-kanna-la͜ud das Brett im Boden des Bootes, worin der Mast steht,
sāni kand = kand-la͜ud das Fussbrett hinten am Schlitten,
sāni kannul olema hinten aufstehen,
weśki kand der Baum zum Drehen d. Blockmühle,
kannul (pt^{[=poeetiline]}) wie eine Postposition gebraucht = järrel;
2) Oese, Henkel, Uhrring, Kette, überhaupt was dazu dient, um etwas damit oder daran zu tragen,
noa kand der Theil d. Messerstieles, worin die Schneide sich dreht,
pību k. Henkel am Pfeigenbeschlag,
püśśi kannad oder püśśi-warwa-k. die Oese an der Flinte, wo der Ladstock hindurch geht,
siŕbi kand, wikati k. der Theil der Sichel, der Sense, woran der Stiel befestigt wird. kand G. kannu (känd, känt) Baumstumpf, Stamm, Wurzelstock, fig. Geschlecht, Familie,
oras on kannus die Saat steht in einzelnen Büscheln,
sina oled sīn üks wana kand du lebst, wohnst, schon lange hier,
ku͜i kand ēs nī wõzu taga wie der Stamm so das Reis (sprüchw.),
ajab mehe-kandu er erreicht Mannesgrösse,
nāgu tammekand wie ein Eichenstumpf (d. h. kurz und dick),
mull e͜i ole kandu ega wõzu = ich habe gar keine Verwandte,
ühest kannust von einem Stamm, Geschlecht, kannuwaht (spött.) Forstmeister,
kiwi-kand aufrecht stehender Stein,
riśti k. Kreuzesstamm.

10 000 tekstisõna kohta

kand

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,34
18. sajandil – 0,09

kannul

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,01

a.nim.
^{18. saj} kand
a.om.
^{17. saj} kanno, kannu, kanna
a.os.
^{17. saj} kando(?)
^{18. saj} kanda, kando(?)
a.sisseü.
^{18. saj} kañnasse
a.seestü.
^{18. saj} kañnast
m.nim.
^{17. saj} kandut
^{18. saj} kañnad
m.os.
^{17. saj} kande(?), kando(?)
^{18. saj} kando(?)
m.alaleü.
^{18. saj} kandadele