aga
Tänapäeval side- ja määrsõnana kasutatav aga puudub 16. sajandi põhjaeesti tekstidest. 17. sajandi esimesest kümnendist pärit Georg Mülleri jutlustes on seda kasutatud ainult määrsõnana (vastandav sidesõna on tal äranis). Määrsõnaline kasutus ongi arvatavasti vanem.
Aga arvatakse olevat kujunenud nimisõna aeg sisseütleva käände vormist, millele võis olla lisatud ka possessiivsufiks. Rekonstrueeritult oleks see vorm *aikahe̮nsa. (Ariste 1942: 5) Mülleril ongi aga veel kujul aikas ning mõnel juhul sobiks selle tänapäevaseks vasteks aga kõrval ka omal ajal, edaspidi vms, nt kui meie aga kindlas usus palume. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas Mülleri aga oli funktsioonilt juba samasugune, nagu on tänapäevane rõhutav partiklistinud aga (nt lauses tulge aga julgesti, ohtu pole), või oli sel sõnal 400 aastat tagasi veel tajutav seos aeg-sõnaga.
Eesti aga vasteks saksakeelsetes tekstides on aber, mis on samuti nii side- kui ka määrsõna. Saksa sõnal aber oli nagu eesti aga-lgi algselt ajaline tähendus – ’hiljem’ (EWD).
Sidesõnana on aga eestikeelsetes tekstides olemas alates Heinrich Stahli teostest (esimene neist ilmus aastal 1632). Häälikuliseltki on Stahli aga Mülleri omast veidi tänapäevasem: agas. Täht s kaob selle sõna lõpust alles 17. ja 18. sajandi vahetuse kirjapanekuis.
Alates Stahli grammatikast (1632) on aga keeleõpetustes esitatud vastandavate sidesõnade seas. Gösekenist (1660) alates on aga-le antud ka vaste nur. Näiteks Thor Helle (1732) kirjutab täpsemalt, et lause alguses tähendab aga ’aber’, lause sees ’nur’ ning mõlemas kohas võib see tähendada ka ’sondern’. Saksa nur-i tõlkevaste aga leiab tekstidestki, nt Stahlil (1637): Agkas olket kahs rahwul / se kahs mea teile on / … / Nur lasset euch genügen / am Lohne den jhr habt.
Vähemalt 100 aasta jooksul säilib ka aga kasutus (osa)lauseid ühendava sõnana, mis näitab üleminekut narratiivi ühelt elemendile teisele ega pruugi sisaldada vastandust. Näiteks Mt 1:2 tõlge 1715. aasta Uues Testamendis on Abrahamist sündis Jsak / agga Isakist sündis Jakob / agga Jakobist sündis Juda / ja temma Wennad. 1739. aasta Piiblis on niisuguste aga-de asemel juba ja-d: Abraam süñitas Isaaki, ja Isak sünnitas Jakobi, ja Jakob süñitas Juda ja temma wennad. Lutheri tõlkes (1545) on siinkohal und ’ja’, kreekakeelses algtekstis δὲ, mida võiks tõlkida nii siis, ja kui aga abil.
Aga on põhjaeesti sõna, mida leidub vaid üksikutes vanades lõunaeesti allikates, nt Fr. D. Lenzi „Aija-Kalendris“ (1796).
määrsõna
Kussa agkas üx raip on / sehl kogkowat hend needt Adlerit. Wo aber ein Ahs ist / da samlen sich die Adler. (Stahl 1638)
‘Kus iganes on korjus, sinna kogunevad raisakotkad.’ (Mt 24:28)
sidesõna
Johannes kostis ninck laus: Minna ristin weh kahs: Agkas tem͂a on teije kesckil astnut / kenne teije mitte tunnete. Johannes antwortet jhnen / vnd sprach / Jch täuffe mit Wasser / Aber er ist mitten vnter euch getreten / den jhr nicht kennet. (Stahl 1638)
‘Tema vastas neile: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, …’ (Jh 1:26)
1604 (käsikirjas)
kuÿ meÿe aikz Iumala S: kuleme, sestsamast kinni peame, sÿß on meil v̈x kindel trost, eth meÿe keick Kañatuße kz woÿme kandada (Müller 1604)
‘Kui meie aga jumalasõna kuulame, sellest kinni peame, siis on meil kindel trööst, et me kõik kannatused suudame kanda’
Stahl 1637
Aber agkas. Adversative, dennoch/jedoch / sihskit/kumbatakit / aber/agkas.
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Aber / aggas. Abermahl / tahs / tahhas. Doch nur [saltē] toch / aggas. nur / (tantum) aggas.
Vestring 1710–1730
Agga 1) aber 2) nur
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
agga aber, nur, sondern.
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
agga aber, sondern; nur. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
aga (agas, agast) aber, sondern; — nur,
anna aga gieb nur immerhin,
mitte aga nicht nur (aga mitte aber nicht).
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 25,97
18. sajandil – 61,37
aga on muutumatu sõna.
Müller (1600-1606)
Stahl (1632, 1637, 1638, 1641, 1649)
Kohten (1647)
Blume (1662, 1666, 1667)
Bengt Horni korraldus (1665)
De la Gardie korraldused (1696–1704)
Soddasäduset (1697)
Kuninglik plakat (1697)
Rootsi alamatele (1700)
Uus Testament (1715)
Thor Helle (dialoogid 1732)
Piibel (1739)
Wiis head jutto (1740)
Hupel (1766–1767)
Lithander (1781)
Arvelius (1782, 1790)
Willmann (1782)
Hagemeister (1790)
Kirjandus
• Ariste, Paul 1942. Etümoloogilisi märkmeid I. – Tartu Ülikooli Toimetused. Humaniora XLIX.
• EWD = Wolfgang Pfeifer et al., Etymologisches Wörterbuch des Deutschen (1993), digitalisierte und von Wolfgang Pfeifer überarbeitete Version im Digitalen Wörterbuch der deutschen Sprache, <https://www.dwds.de/wb/etymwb/aber>
