ankur
Sõna ankur ’vahend laeva, paadi vms paigal hoidmiseks vabas vees’ esmaesinemus leidub Georg Mülleri 1606. aasta 5. septembril peetud jutluses.
Müller on kasutanud tänapäeva keelest erinevat varianti anker, kus 2. silbis on e, mitte u. See võib olla alamsaksa keele mõju tallinlaste eesti keelele (vrd alamsaksa anker, ka saksa Anker). Õieti ongi Mülleri tekstis alamsaksa liitsõna PlichtAncker. Müller ütleb, et ristiinimese palve peab olema nagu PlichtAncker – s.o ancora sacra, hädaankur, laevatekil alati käepärast olev ankur (vt Schiller, Lübben 1877).
Muudes põhjaeesti allikates on ankur valdavalt u-line nagu tänapäeva keeleski. Tegemist arvatakse olevat germaani või hilisema skandinaavia laenuga (ETY). Germaani keeltesse on ankur võetud ladina keelest (ladina ancora), st u on selles tüves algupärane (vrd ka soome, isuri ja vadja ankkuri).
Lõunaeesti tekstides on 17. sajandil kasutatud sisekaolist varianti ankri (< ankkuri). Mõni lõunaeesti autor on seda sõna käänanud ka e-tüvelisena, nt 1847 on Johann Schwelle kirjutanud ankrehe jäetu ’ankrusse jäetud’.
Vanas kirjakeeles on sõnal ankur ka tähendus ’väiksem vaaditaoline puunõu’. Esimene trükis, kus ankur selles tähenduses esineb, on Johann Lithanderi tõlgitud esimene eestikeelne kokaraamat, mis ilmus 1781. aastal.
See sõna on laenatud saksa, alamsaksa või ka rootsi keelest (alamsaksa anker, saksa anker, rootsi ankar(e); vt ETY) ning pärit on see keskladina sõnast anc(h)eria, mille etümoloogia pole aga selge (DUDEN).
Saksa keeles langevad sõnad Anker ’väike vaat’ ja Anker ’(laeva) ankur’ kokku ja vanemates sakslaste koostatud sõnastikes ei ole kaht Anker-sõna eristatud. See kokkulangevus võib olla üks põhjus, miks eesti keeles on mõlema tähenduse korral sõna 2. silbis u, kuigi hilisemas laenus oleks ootuspärane e – võib-olla eeldati, et ka eesti keeles peaks tegu olema ühe ja sama sõnaga.
Heinrich Göseken on oma sõnastikus (1660) paigutanud saksa Ancker eesti vaste Ancker ilma täpsemale tähendusele osutamata niisuguste saksa keelest laenatud sõnade loendisse, mida sakstega vähem kokku puutuvad eestlased ei pruugi tunda. Samas on tal sõnastiku põhiosas esitatud ankru köis. See viitab, et (laeva) ankur oli eestlastele üldteada sõna, aga ankur tähenduses ’vaat’ 17. sajandi keskpaiku veel mitte.
Lisaks on Gösekeni sõnastikus olemas ankur tähenduses ’puitdetail seinte kooshoidmiseks’, kuid häälikuline kuju on kaheldav: angria.
‘ankur’
Ning kui nemmad Ankrut said ülleswötnud / siis läksid nemmad Märrele / ja päästsid Aero-paelad lahti / ja weddasid Purje ülles Tuult möda / ja püüdsid Ranna minna. (Uus Testament 1715)
‘Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.’ (Ap 27:40) Nink kui nemmä Ankrid olliwa ülles wötnu / sis lätziwa nemmä Merre / nink pästiwa AiraKapplu wallale / nink tömbsiwa Purjo ülles Tuhle perrä / nink lassiwa Randa. (Wastne Testament 1686)
‘Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.’ (Ap 27:40)
‘väksem vaat’
Wotta wärskid kirsi marjo, touka kiwwidega tükkis katki, ja panne neist ni paljo ühhe ankro sisse, et ta ennamiste pool tais saab. (Lithander 1781)
‘Võta värskeid kirsimarju, pressi need koos kividega katki ja pane neist nii palju ühe ankru sisse, et see poolenisti täis saab.’
1606
Eike ninda N. piddab meddÿ Palwe, ißeer: sesinatze willetza Aÿa sid: se eike Plicht Ancker ollema (Müller 1606)
‘Just nõnda nagu hädaankur, N., peab olema meie palve, iseäranis selsinatsel viletsal ajal’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Ancker / Ancker / i. [saksa sõna] Ancker Seil / Anckri köis. Höltzern Ancker / der die Wände zusammen hält / Angria peh.
Vestring 1710–1730
Ankur G kro Der Ancker
Clare 1730
anker, kri. der Anker. [saksa laen]
Thor Helle 1732
ankur der Ancker. g. kro, ac. urt.
Svenske 18. saj I pool
Anker. Ankri, i.
Hupel 1818
ankur, kro. it. anker, kri. Anker, Schiffsanker; kleines Fäßchen. +. [saka laen] r. [Tallinna k] d. [Tartu k] –
ankrut mahha laskma den Anker auswerfen.
„ ülles wötma od. tombama den Anker lichten od. aufwinden. r. [Tallinna k]
Wiedemann 1893
aṅkur G. ankru (aṅker, aṅkri) Anker (sowohl Schiffsanker als Fässchen),
aṅkru waŕs, a. sǟŕ die Ruthe des Ankers,
a. ārad, a. kǖned die Arme,
a. lehed, a. lestad die Schaufeln,
a. tukk, a. tokk, а. tugi, а. pū, kuketugi die Krücke,
aṅkru puju, a. po͜ie Ankerboie,
a. rõṅṅas der Ring,
a. kö͜iź, а. trośś (rośś), a. tõ͜u (tõ͜uw) Ankertau,
waŕp-a. Bugsiranker,
aṅkru wälja he͜itma, maha laskma, sisse l. den Anker auswerfen,
aṅkru üles wõtma oder winnama den Anker lichten,
aṅkruse laskma oder panema vor Anker legen,
aṅkru pe͜al olema od. se͜izma, aṅkrus se͜izma vor Anker liegen,
aṅkru pe͜ale minema vor Anker gehen,
aṅkur jōkseb järele der Anker treibt.
10 000 tekstisõna kohta
‘ankur’
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,07
18. sajandil – 0,08
‘väksem vaat’
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,40
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Schiller, Karl ; Lübben, August 1877. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Dritter Band. Bremen: Kühtmann..
