Eestis turistina toiduelamuse otsingul
Eesti köögi areng: Nõukogude aja köök
Antud ajalooperioodi võib pidada Eesti köögi arengu seisukohast hoopis seisakuks ja taandarenguks. 1940. aasta nõukogude okupatsioon mõjutas tugevalt restoranide tegevust: Tallinnas kehtestati komandanditund, õhtused meelelahutusprogrammid restoranides jäeti ära, piirati alkoholimüüki ja paljud restoranid hoopis suleti.
Eesti ettevõtted allutati Nõukogude Liidus kehtivatele nõuetele. Kõigepealt natsionaliseeriti ehk riigistati suuremad ja keskmise taseme restoranid. Paljud restoranid muudeti kinniseks ning restoranipidajad nagu ka paljud senised kliendid küüditati Venemaa sisemaale või Siberisse.
|
Tallinna restoranikultuur hääbus, söömiskultuur vaesustus. Rahvuslikud aastaaegadega seotud road kadusid täiesti. Vene sada grammi viina sai restorani tavaliseks annuseks.
Tänavapilti ilmusid kalja müüvad autod ja gaseeritud vee automaadid (pildil). Nendest said kosutust ka janused nõukogude suvitajad.
|
Kaljakruusi sai täita otse tänaval peatunud autost. Kaljakruusi hind sõltuvalt suurusest oli 3 või 6 kopikat.Taamal paremal gaseeritud vee automaadid. Gaseeritud vee hinnaks oli 1 või 3 kopikat. (Allikas: Tammer 2012)
|
Näide turistide toitlustusest Nõukogude Eestis hotellis Viru (Nupponen 2007):
“Turist saabus pelglikult nagu õpilane koolisööklasse ja suundus rühmajuhi viipe järgi omasid otsima. Kõik lauad olid reserveeritud gruppidele ja grupis reisijatel tasus söögiaegadest kinni pidada, kui süüa taheti. Kaetud hommikusöögilauas pakuti teed, leiba, keedetud muna ja vorsti. Salatit asendas petersellinutt ja konservid, värskeid puuvilju ei olnud. Lõuna ajal ei tasunud pirtsutada. Lauda toodi seda, mis gruppidele oli tellitud: supp, kana- või seapraad ja magustoit. Toit oli soomlase jaoks rasvane ja soolane, aga kahtlemata parim, mis nendes oludes saada oli.
Restoranis tegutses ka rahvusroogade saal, mille ajalugu jäi küll üürikeseks. Ilmselt olid suure saali toidud turistide meelest piisavalt rahvuslikud ja eksootilised. Verivorsti, hapukapsa ja rukkileiva järele suurt nõudlust ei olnud.”
“Turist saabus pelglikult nagu õpilane koolisööklasse ja suundus rühmajuhi viipe järgi omasid otsima. Kõik lauad olid reserveeritud gruppidele ja grupis reisijatel tasus söögiaegadest kinni pidada, kui süüa taheti. Kaetud hommikusöögilauas pakuti teed, leiba, keedetud muna ja vorsti. Salatit asendas petersellinutt ja konservid, värskeid puuvilju ei olnud. Lõuna ajal ei tasunud pirtsutada. Lauda toodi seda, mis gruppidele oli tellitud: supp, kana- või seapraad ja magustoit. Toit oli soomlase jaoks rasvane ja soolane, aga kahtlemata parim, mis nendes oludes saada oli.
Restoranis tegutses ka rahvusroogade saal, mille ajalugu jäi küll üürikeseks. Ilmselt olid suure saali toidud turistide meelest piisavalt rahvuslikud ja eksootilised. Verivorsti, hapukapsa ja rukkileiva järele suurt nõudlust ei olnud.”
Hea teada ehk külastusoovitus turistile: Paluda kohalikel rääkida lugusid toitlustusest Nõukogude Eesti ajalooperioodil.
