Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) – aasta sammal 2023

Perekonnaimetuse „hiidkupar“ alusel võiks arvata, et tegu on suure samblaga. Tegelikult rohelise hiidkupra narmasjate lehtedega paari millimeetri kõrguseid võsusid palja silmaga peaaegu ei näegi. Kui ta aeg-ajalt samblamaailas tõesti suuri eoskupraid (kuni 2 cm pikad) ei moodustaks, jääks see tilluke vanades metsades esinev lehtsammal üldse märkamata.

Rohelise hiidkupra esmaleiust on möödas juba 100 aastat (esmaleid 1922. aastal Ruhnust), kuid kuni selle sajandi alguseni teatigi teda kasvamas vaid vähestes kohtades Eesti saartel. Ta kuulub Euroopa Loodusdirektiiviga kaitstavate liikide hulka ning see on suurendanud ka tema leviku- ja ökoloogiauuringuid üle Euroopa. Nõnda on meilgi ta käesolevaks ajaks teada mitmetest leiukohtadest nii Eesti saartelt kui ka mandriosast. Vaatamata sellele, et teadmised rohelise hiidkupra leviku kohta on intensiivistunud otsingute tagajärjel nüüdseks paremad, väärib liik kõige kõrgemat kaitset, kuna tegu on pika järjepidevusega okas-segametsades väga vanal suuremõõtmelisel kõdupuidul või niiskel turvasmullal kasvava liigiga. Suurema osa oma elutsüklist veedab roheline hiidkupar eelniidistaadiumis, mis võib moodustada ka sigikehakesi. Vaid soodsal aastal ja sobivate ilmastikutingimuste juures kasvatab ta säravrohelisi eoskupraid, mis vananedes pruuniks muutuvad. Kas neis saavad küpseks ka uute elupaikade asustamiseks vajalikud eosed, pole alati sugugi kindel, sest mahlakad eoskuprad on söögiks mitmetele pisikestele metsaelukatele (nälkjad, teod, putukad, ka hiired) juba enne eoste valmimist.

Foto autor on Kai Vellak.