Pilt: Goodnews.ee
Aleksandr Petrov: minu jaoks ei ole kakskeelsus probleem, vaid tugevus
Nädala viimases TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ajaveebi blogipostituses tutvustab instituudi magistrant ja eesti keel teise keelena õpetaja Aleksandr Petrov, kuidas mitmekeelne taust mõjutas tema elukäiku. Postituses kirjutab ta kodukeele ja kakskeelsuse mõjust, eesti keele õppimisest ning oma kogemustest eesti keele õpetajana.
“Minu lapsepõlves räägiti kodus vene keelt. Kuigi vanemad oskasid ka eesti keelt ja kasutasid seda suhtluses naabrite ja tuttavatega, jäi peres suhtluskeeleks vene keel. Arvatavasti lähtuti uskumusest, et laps peaks kõigepealt omandama hästi emakeele. Eesti keel jäi esialgu taustale – seda oli kuulda, kuid mul puudus vajadus ja võimalus seda teistega suheldes kasutada,” kirjeldab Aleksandr Petrov oma kodust keelekeskkonda. Eesti keelt hakkas ta kasutama lasteaias, kus õppis keelt teiste jälgimise ja jäljendamise kaudu.
Kui esialgne koolitee algas vene õppekeelega koolis, siis 4. klassist siirdus ta eestikeelsesse kooli, mille toetav keskkond toetas tema keelelist arengut. “Tagasi vaadates mõistan, et kõik polnud siiski nii roosiline. Kodukeele kasutust koolis ei keelatud, kuid see polnud just soositud. Sellest jäi tunne, et see keel pole „õige“ või „avalik,” kirjeldab Aleksandr Petrov. Töötades nüüd ise täiskasvanute keeleõpetajana, tundis ta, et selline hoiak võib negatiivselt mõjutada nii õpilase julgust kui enesemääratlust. “Näen sageli, kuidas hirm eksimise ees takistab keele praktiseerimist. Paljud õppijad on saanud minevikus kriitikat oma keeleoskuse kohta ning see on jätnud jälje. Nad pelgavad rääkida, kartes vigu. Kuid veel enam – nad kardavad hinnanguid. Mitmel puhul olen kohanud ka inimesi, kes ei taha avalikus ruumis oma kodukeelt kasutada.”
Siiski leiab Aleksandr Petrov, et ühiskondlikud hoiakud on muutumas, kuna on suurenenud teadlikkus kakskeelsusest. Tema hinnangul tuleks kakskeelsuses näha tugevust, mitte probleemi. “Ma ei tunne end enam mitme maailma vahele jäänuna – ma tunnen, et need maailmad on minus koos sümbioosis ja tekib sünergia. Me ei pea valima ainult üht keelt. Meie keelelises mitmekesises peitub tõeline rikkus,” kirjutab ta lõpetuseks.
Postituse tervikteksti saab lugeda siit.
