Kohtumised
Mikk maausust
Maausulised peavad oluliseks esivanemate põlist pärandit. Nad ammutavad jõudu ja oma mõtteid tihti loodusest. Nende jaoks on sõnadel eriline vägi.
Mikk Sarv räägib, mida maausulised mõtlevad loomisest ja loodusest, teretamisest ja tänamisest. Ta laulab ka ühe loomisloo, millel on tema jaoks oluline sõnum.
Arutage:
- Milliseid tähendusi annab ta saunale? Teretamisele?
- Kas sinul on looduses mõni eriline koht?
- Looge koos üks loomislugu – tehke sellest pildiseeria, jutuke või laul! Enne mõelge, mis sõnum sellel peaks olema!
Idee autor: Nete Tutsu
Tekst saunakommetest koos ristsõnaga. Tunnis saab kasutada allpool olevat töölehte. Töölehel leiab mõtlemisülesandeid, teksti saunakommetest ja ristsõna.
Õppematerjali koostamisel kasutatud kirjandus:
Habicht, Tamara 2008 [1972]. Eesti saun. Tallinn: Ilo.
Kulmar, Tarmo 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Maailmausundid.
Seletussõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Maavalla Koda, https://www.maavald.ee
Sepp, Triin 2016 “Saunaga seotud uskumusolendite kujutamine eri folkloorižanrites. Tartu Ülikool.
http://www.ut.ee/folk/library/BA_Sepp.pdf
Suitsusaunade ajaloost Eestis – Savvusann,
http://www.savvusann.ee/index.php/et/suitsusaunast/ajalugu/17-suitsusaunade-ajaloost-eestis
Suitsusaunast – Savvusann, http://www.savvusann.ee/index.php/et/Paulson, Ivar 1997 [1966].
Vanem eesti rahvausk. Tartu: Ilmamaa.
Viires, Ants 2008. Eesti saun, eessõna. Tallinn: Ilo.
Saunal on olnud eestlaste elus oluline paik. Lisaks pesemisele on saun olnud ka koht enese ja teiste tohterdamiseks, sünnitamiseks ning isegi elamiseks.
Veel 19. sajandi keskel olid kõik saunad eesti alal suitsusaunad – väikesed ühetoalised muldpõrandaga hooned, mida köeti kerisahjuga ning mille seinad olid tahmased. Mõned eriti vanapärased saunad olid kas terve- või poolenisti maa sisse ehitatud ning muldkatusega – nn maasaunad. Kõige rohkem oli suitsusaunu Lõuna-Eestis.
19. sajandi teisel poolel hakati saunadele ehitama eestubasid ja panema laudpõrandaid.
Sauna näol oli tegu piiritsooniga inimeste maailma ning vaimude maailma vahel. Traditsiooniliselt oligi saunahoone ehitatud taluhoovi äärele, olles nõnda justkui üleminekuks kodu ning ülejäänud maailma vahel.
Näiteks paljudes Eesti rahva muinasjuttudes ilmuvad üleloomulikud olendid (vaimud, tondid, kodukäijad, kuradid) just saunas.
Lisaks mängib saun piiritsooni teatud maa-ala, kus toimub üleminek ühelt alalt teisele, ühest olekust teiserolli ka inimese eluringis: saunas sünnitatakse ja sünnitakse, toimuvad täiskasvanuks saamise riitused, seal tohterdatakse inimesi ning sinna tuuakse surnu ka viimasele pesemisele.
SAUNA KOMBED
Eestis on saunapäevaks olnud laupäev. Veel köeti sauna neljapäeviti, aga siis pigem ravitsemise eesmärgil (nn nõiasaun).
Samuti tehakse sauna suurematel tähtpäevadel või nende eelõhtutel. Näiteks: jaanilaupäeval, jõululaupäeval ja vana aasta õhtul. Sauna on köetud ka hingedepäeval, aga mitte endale, vaid külastavatele esivanemate hingedele, keda koju tulemise puhul söödeti ning saunatati. Arvatavasti pandi sauna ka toit hingedele söömiseks või asetati koos toiduga toa lähedusse vana viht ning seep.
Üldiselt on rituaalsete* saunaskäikude ajal kombeks olnud sauna ustele-akendele riste joonistada, sest „Siis kuri äi saand sauna sooja minna, uksel oli rist peal – seda ta kartis nagu tuld.”
Kõige üldisemalt kehtivaks tavaks on see, et saunaskäik tuleb ära toimetada enne pimedat. Eriti halvaks peetakse sauna jäämist peale keskööd.
Samuti pidi saunaminek toimuma heas ja lahkes meeleolus. Kui taadid-eided olid päeval pahuksis olnud, tuli vihameestel üle saunaläve astuda rahumeeli ja saunas ei tohtinud keegi pahandusi meelde tuletada.
Lisaks oli kombeks visata soola sauna nurkadesse, koldesse, kerisele ja lavale või ka vihtlemisvette, et vältida nakkushaigusi. Ka üldlevinud maagiline arv kolm on saunas omal kohal, nimelt tuli kolm korda kas lavale sülitada või end erinevatest kohtadest vihelda ja endale vett eri kehaosadele panna, et vältida kõiksugu saunast külge hakata võivaid hädasid.
SAUN KUI ELUSOLEND
Sauna sisenemisel oli aga kombeks teretada nii sauna kui leili. Saun on rahvauskumusis olnud teatud mõttes elav, tundev, tahtev ja toimiv olevus, kes oma kuumadelt kerisekividelt tõusva leiliga võis anda inimesele tervist ja tugevust, aga ühtlasi ka karistada neid, kes õigest „saunakorrast” ja vastavast kombestikust kinni ei pidanud.
Näiteks on üldlevinud uskumus, et saunalavale tuleb jätta viht ning vesi. Need on sinna jäetud kas vaeslapsele või Taevaisale. Vett ja vihta vajasid ka üleloomulikud olendid. Lahkujatel olnud kombeks ka lävel seisma jääda ning sauna viibata.
SAUNAVIHT
Tähtis saunakultuuri osa, oli vihtade valmistamine. Selleks peeti kõige paremaks kase oksi. Oksi ei tohtinud murda, vaid pidi puu küljest noaga lõkama. Kõige paremaks vihtade tegemise ajaks on peetud jaanipäeva-eelset aega, samuti peeti sobivaks eeskätt vana kuud.
Nädalapäevadest olid eelistatud neljapäev ja laupäev, et tuleksid pehmemad vihad. Saarlased- hiidlased on tähtsaks pidanud ka vihtade valmistamist pehme tuulega. Mandril tegid vihtu enamasti naised, saartel aga ka mehed. Vihad pidid olema väga korralikult tehtud, sest nende lagunemine ennustas halba.
Ka päris pisikesed lapsed käisid saunas, kus neid viheldi maagilistel eesmärkidel: näiteks kurjade jõudude eest kaitsmiseks. Vihtlemise ajal kasutati ka erinevaid loitse. (“Tilluke üles, suureke maha, paha laits üles, hää laits maha!”) Eriti tähtsaks peeti aga lapse vihtlemist hammaste tulemise ajal, mis usuti valu ära võtvat ning tugevamad hambad toovat.
Tihti pandi viht surnule ka kirstu kaasa, sest arvati, et see on ese, mida võib inimesel ka pärast surma vaja minna.
Lahenda ristsõna!
