Infohäired

Meedia- ja digikeskkondades võib info olla ebatäpne, eksitav või teadlikult manipuleeriv. Niisuguseid nähtusi nimetatakse sageli infohäireteks või infokorratuseks. Infohäirete mõistmiseks eristatakse tavaliselt kolme nähtust (Wardle ja Derakhshan, 2017):

Väärinfo

Väärinfo (ingl k misinformation) on väär informatsioon, mida jagatakse ilma selge kavatsuseta kedagi petta.
Näiteks võib inimene jagada vana uudist, arvates, et see kirjeldab praegust sündmust.
Samuti võib väärinfo tekkida siis, kui keerulist teadusuuringut lihtsustatakse nii palju, et selle algne tähendus muutub.
Näiteks võib uuring öelda, et „teatud tingimustel leiti statistiline seos“, kuid sotsiaalmeedias muutub see väiteks „teadlased tõestasid, et see põhjustab alati sellise tulemuse“. Esialgne info ei pruukinud olla vale, kuid selle lihtsustamisel muutus tähendus.

Desinformatsioon

Desinformatsioon (ingl k disinformation) on väär informatsioon, mida luuakse või levitatakse teadlikult eesmärgiga inimesi eksitada, mõjutada või manipuleerida. Selline info võib olla seotud poliitilise mõjutustegevusega, majandusliku kasu saamisega; kellegi maine kahjustamisega; ühiskondlike pingete suurendamisega.

Oluline erinevus väärinfo ja desinformatsiooni vahel on kavatsus. Väärinfot võidakse jagada ekslikult, desinformatsiooni puhul on aga eksitamine või mõjutamine teadlik.

Kuriinfo

Kuriinfo (ingl k malinformation) on sageli tõene informatsioon, mida kasutatakse eksitaval või kahju tekitaval viisil.

Näiteks võib päris fotot või dokumenti jagada ilma vajaliku kontekstita, et jätta inimesest, sündmusest või organisatsioonist vale mulje.

Seega ei ole probleem alati selles, et info ise oleks vale. Mõnikord on probleem selles, mida tõese infoga tehakse või milline kontekst sellest eemaldatakse.

Infohäirete puhul tuleb tähele panna, et väärinfo ei levi ainult tundmatutel veebilehtedel. See võib levida ka sotsiaalmeedias, kommentaariumites, videoplatvormidel, blogides ja mõnikord ka traditsioonilise meedia kaudu, kui infot ei ole piisavalt kontrollitud.

Seetõttu ei saa allika hindamisel kasutada lihtsat reeglit „veebileht on halb“ või „ajaleht on alati õige“. Iga konkreetset väidet tuleb hinnata selle sisu, allika, autori, eesmärgi, konteksti ja tõendatuse põhjal.

Akadeemilises uurimistöös on infohäirete mõistmine oluline, sest uurimistöö peab tuginema usaldusväärsele ja kontrollitud infole. Kui töös käsitletakse meediakajastusi, sotsiaalmeediat ja seal levivat sisu, või muid digikeskkondades levivaid materjale, võivad infohäired olla ka uurimisobjektiks. Sellisel juhul ei kasutata eksitavat või manipuleerivat sisu faktitõendina, vaid analüüsitakse seda näitena sellest, kuidas infot avalikus ruumis esitatakse ja levitatakse. Seejuures tuleb selliste allikate kasutamisel olla eriti hoolikas: materjali tuleb kriitiliselt hinnata, läbi mõelda, kas ja kuidas seda töös kasutada, ning vältida väärinfo või kahjulike uskumuste tahtmatut edasi levitamist.