Kopti kristlased Egiptuses

Sõna kopti pärineb kreeka sõnast Aigyptos, mis omakorda tuleneb Egiptuse esimese pealinna Memphise egiptusekeelsest nimest Hikaptah. Tänapäeval tähistab see Egiptuse kristlasi, aga ka Vana-Egiptuse keele viimast kirjapandud arenguetappi. Kopti kristlaste arusaamade järgi rajas kopti kiriku püha Markus, kes tõi keiser Nero valitsusajal, umbes kümme aastat pärast Kristuse ülestõusmist, kristluse Egiptusesse. Markus oli üks neljast evangelistist, vanima kanoonilise evangeeliumi autor. Kristlus levis Egiptuses kiiresti – selle kohta annavad tunnistust Kesk-Egiptusest Bahnasast leitud Uue Testamendi käsikirjad, mis pärinevad aastast u 200 pKr, ja Ülem-Egiptusest leitud koptikeelse Johannese evangeeliumi fragment, mis on dateeritud 2. sajandi algusesse.

Nüüdseks üle 1900 aasta vana kopti kirikut olevat mainitud juba Vana Testamendi ettekuulutustes. Prohvet Jesaja raamatus (19:19) seisab: „Sel päeval on Egiptuse maal Issanda altar ja Issanda piirimärk selle piiril.“ Kopti kristlased tõlgendavad seda oma usu Egiptusse jõudmise ennustusena. Kuigi koptid on täielikult sulandunud kaasaegsesse Egiptuse ühiskonda, on nad säilitanud tugeva usulise identiteedi ja kogukondliku ühtekuuluvuse. Nad tunnevad uhkust oma panuse üle kogu kristlikku maailma ja peavad end kristliku usu kaitsjateks. Eriti oluliseks peetakse püha Athanasiust, Aleksandria patriarhi aastatel 327–373, kes on tuntud Nikaia usutunnistuse autorina. See usutunnistus on tänapäeval kõikide maailma kristlike kirikute keskne tekst. Kopti kristlastele on erilise tähtsusega ka fakt, et Egiptusest sai Püha Perekonna varjupaik Herodese tagakiusamise ajal – selle tõend on Matteuse evangeeliumi salm „Ma kutsusin oma Poja Egiptusest“.

451. aasta Kalchedoni kirikukogul süüdistati kopti kirikut monofüsitismis, kuid koptid ise on alati rõhutanud, et nad usuvad nii Kristuse jumalikku kui ka inimlikku loomust, mis on lahutamatult ühendatud „segunemata ja muutumatult“. See arusaam, mida kinnitas Aleksandria püha Kyrillos, on tänaseni kopti liturgia keskne osa. Kalchedoni kirikukogul tekkinud teoloogiline vääritimõistmine oli osaliselt seotud poliitiliste pingetega ja Egiptuse kiriku iseseisva positsiooni nõrgestamisega. Sellest hoolimata säilitas kopti kirik oma identiteedi ja on hiljem püüdnud lepitada kristlike kirikute vahelisi teoloogilisi erimeelsusi, rõhutades usu sisu, mitte terminoloogiliste erinevuste olulisust.

Pärast araablaste vallutust jäi Egiptus mitmeks sajandiks valdavalt kristlikuks ja kopti kirik sai tegutseda suhtelises rahus, tuginedes prohvet Muḥammadi üleskutsele kohelda kopte heatahtlikult. Koptid kuulusid kaitstud vähemuste hulka ja maksid vastutasuks usuvabaduse eest jizya’t ehk pearaha. Araabia keele kasutuselevõtt toimus aeglaselt. Sellele, et kopti keel püsis liturgias ja igapäevaelus kuni keskajani, viitavad ka säilinud käsikirjad ja ajaloolised allikad. Aja jooksul muutus Egiptus siiski moslemi enamusega riigiks ning kopti kogukond koges vahelduva intensiivsusega piiranguid ja tõrjutust, mis sõltusid sageli valitseva dünastia stabiilsusest. Olukord paranes märgatavalt 19. sajandil, kui Muhammad Ali dünastia ajal kaotati jizya-maks ja koptidele avanesid uued ühiskondliku osaluse võimalused. Vaatamata korduvatele tagakiusamistele ja muutuvatele poliitilistele oludele on kopti kirik säilitanud oma iseseisva vaimuliku identiteedi ning hoidnud selget lahusust poliitilisest võimust, mis on aidanud kaasa selle kestmisele läbi sajandite.

Viimaste hinnangute kohaselt elab Egiptuses ligikaudu 10–15 miljonit kopti kristlast, moodustades umbes kümnendiku riigi elanikkonnast, lisaks elab umbes 2 miljonit kopti diasporaas Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja mujal. Koptid on esindatud kõigis Egiptuse provintsides, eriti Ülem-Egiptuses, kuid ei moodusta kusagil enamust. Nende kultuuriline ja usuline pärand ulatub ka äärealadele, nagu lääne kõrbe oaasid. Kopti kogukond on andnud maailmale mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud isikuid, sealhulgas endise ÜRO peasekretäri Boutros Boutros-Ghali ja maailmakuulsa südamekirurgi Magdi Yacoubi, mis rõhutab selle vähemuse globaalset nähtavust ja mõju.

Kopti kirik järgib seitset kanoonilist sakramenti: ristimine, konfirmatsioon, euharistia, patukahetsus, pühitsemine, abielu ja haigete võidmine. Ristimine toimub varakult – laps kastetakse kolm korda spetsiaalselt pühitsetud vette – ning sellele järgneb kohe konfirmatsioon. Euharistia eelduseks on regulaarne pihtimine, mis toimub isikliku vaimuliku ehk pihiisa juures, kes täidab sageli ka perekondliku nõustaja rolli. Abielu ei sõlmita paastuajal, polügaamia on keelatud ja abielulahutus on lubatud vaid erandjuhtudel piiskoppide nõukogu otsusel; kirik ei tunnusta tsiviilabielu ega kohalda tsiviilõigust, kui see on vastuolus sakramentide ja õpetustega. Vastuolulistes küsimustes, nagu abort, hoidub kopti kirik ametlikest dogmaatilistest seisukohtadest, jättes otsustamise pihiisa hooleks ning rõhutades individuaalset vaimulikku juhendamist.

Kopti kirikus kasutatakse kolme peamist liturgiat – püha Basiliuse, püha Gregorius Nazianzenuse ja püha Cyrilluse liturgiat, millest viimane pärineb esimesel sajandil kasutatud kreekakeelsest püha Markuse liturgiast –, kuid tänapäeval on kõige levinum püha Basiliuse liturgia. Ehkki pühakuid ei kummardata, on nende eestpalve palumine ja eriti Neitsi Maarja kui Theotokose austamine jumalateenistuse oluline osa, ka ei saa jätta märkimata Maarja ilmumist 1968. aastal Kairo Elzaytouni kirikus. Kopti kiriku paastukalender on kristliku maailma pikim, hõlmates üle 210 paastupäeva aastas, sealhulgas suurt paastu, adventi, apostlite, Neitsi Maarja ja Niinive paastu, kusjuures paastureeglid on ranged, kuid vajadusel preestri loal

leevendatavad. Kirikut juhib Aleksandria paavst koos pühasse sinodisse kuuluvate piiskoppidega, kellest paljud teenivad ka väljaspool Egiptust, samas lasub koguduste igapäevane pastoraalne töö tavaliselt abielus preestrite õlgadel ning ilmalikku juhtimist teostavad ilmikunõukogu ja vaimulike-ilmikute ühisnõukogu, mis jälgivad kiriku varade haldamist.

Kopti kirikus on juba sajandeid levinud tava tätoveerida lapsele varases eas väike rist – enamasti randmele või käsivarrele –, mida peetakse nii usulise kuuluvuse märgiks kui ka kogukondlikuks mälukandjaks. Koptid ise seletavad seda traditsiooni eelkõige ajaloolise kogemuse kaudu: perioodidel, mil kristlased olid tagakiusatud, kirikuid rünnati ja pered lagunesid vägivalla, vaesuse või haiguste tõttu, juhtus sageli, et kristlikust perest pärit lapsed kasvasid üles moslemiperes või väljaspool kiriklikku keskkonda. Rist lapse kehal oli sellistel juhtudel vaikne, kuid püsiv tunnus, mille järgi teine kopt võis ta ära tunda ning talle kristlusest ja tema päritolust rääkida, pidades seda enda moraalseks kohuseks. Seega ei ole see tätoveering suunatud välismaailmale, vaid toimib koptide omavahelise „märgikeelena“, tähistades kuulumist kristlikku kogukonda ka siis, kui usupraktika on katkenud.

11. sajandil valitses Egiptust kaliif Al-Muizz li-Din Allah. Kopti traditsiooni kohaselt sai alguse legend, mille järgi juhtis üks juudi päritolu õukondlane kaliifi tähelepanu Piibli salmile: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivake, võiksite öelda mäele: liigu siit sinna.” Selle peale nõudis valitseja kopti kristlastelt oma usu tõestamist. Tollane piiskop Abraham Alexandriast paastus ja palvetas kolm päeva, kuni talle ilmus Neitsi Maarja, kes käskis otsida üles tagasihoidliku nahaparkija Siimoni. Siimon oli vaene käsitööline, keda tunti tema sügava vagaduse ja tagasihoidliku eluviisi poolest. Tema juhtimisel kogunesid usklikud palvetama Mokattami mäe juurde ning legendi järgi tõusis mägi palvete ajal maast üles ja liikus. Koptide legendi järgi oli kaliif nähtust sügavalt vapustatud ning andis seejärel kristlastele suurema usulise vabaduse. Kuigi ajaloolased käsitlevad seda lugu peamiselt religioosse pärimuse, mitte kontrollitava ajaloolise sündmusena, on see lugu koptikristlaste hulgas kõrgelt hinnatud ja just zabbaleenide kogukonna jaoks sügava sümboolse tähendusega.