MIC-meetod
Meie projektis uuritakse Eesti rahvusliku identiteedi arengut, rakendades eliidi- ja massidiskursuste pikaajalist induktiivset analüüsi, ning kõrvutatakse tulemusi varasemate Venemaa kohta tehtud järeldustega. Uuringu uudsus seisneb selles, et rahvusliku identiteedi ja riikidevaheliste suhete diakrooniline rekonstrueerimine põhineb diskursiivset valdkonda esindavate allikate standardiseeritud interpretatiivsel n-ö sondeerimisel. Projekti raames luuakse Eesti rahvusliku identiteedi andmebaas (NID) ajavahemikuks 1990–2020, mis lisandub meeskonna poolt juba koostatud Venemaa andmebaasile. Eesti NIDi loomisel uurime nii eesti- kui ka venekeelseid diskursusi.
Massidiskursusi saab uurida popkultuuri (filmid, romaanid), massilehtede, aga digitaalajastul ka populaarsete uudisteportaalide ja sotsiaalmeedia põhjal. Kuigi paljud neist allikatest on eliidi loodud, võib nende populaarsus olla näitajaks nende resoneerumisest rahva-tasandi argimõistusega. Kuigi see lähenemisviis ei asenda süvendatud väliuuringuid, annab see mõistlikult standardiseeritud tulemusi läbi aja ja ruumi, mis on kasulik riikidevaheliste ja diakrooniliste võrdluste tegemiseks ning paremaks üldistatavuseks.
Selles projektis defineeritakse rahvuslikku identiteeti ühiskondlikult aktsepteeritud enesemääratlusena antud rahvusesse kuulumise asjus. Rahvuslikku identiteeti kujutavad ühiskondlikud diskursused, mida kujundavad üksikisikud, kes tuginevad oma isikliku identiteedi kujundamisel ühistele teadmistele. Need teadmised peegeldavad mitmekihilistesse võimusuhetesse põimitud tõerežiime. Samas seavad diskursused võimaliku individuaalse ja kollektiivse tegevuse piirid. Ühes riigis ei ole ühtset identiteeti, vaid on olemas identiteedikategooriate topograafia, mis on koondunud mitmekihilisteks diskursiivseteks moodustisteks. Diskursuste stabiilsus sõltub identiteedi põhikategooriate üle peetavate vaidluste ulatusest, samuti hegemoonilise identiteedi ja rahva tasandil argimõistuse vahelisest pingest.
Eesti ja Venemaa diskursiivsete ruumide kaardistamiseks ja võrdlemiseks võtsime valimi enim tähelepanu saanud meediast, poliitilistest avaldustest ja kultuuritoodetest – üldjuhul poliitilistest kõnedest, ajakirjandusest, koolide ajalooõpikutest, romaanidest ja filmidest. Konkreetne valim iga perioodi kohta varieerub sõltuvalt valitsevatest kultuuritarbimise viisidest.
Valimisse võetud materjal kodeeritakse vastavalt MICi standardprotseduurile, kirjeldatud Allani (2016) artiklis: Allan, Bentley, 2016. ‘Recovering Discourses of National Identity’. In Ted Hopf and Bentley B. Allan (eds) Making Identity Count: Building a National Identity Database (Oxford: Oxford University Press), pp. 20–44.
Kodeerimise käigus määrakse kindlaks rahvuse olulised Teised; rahvusesse kuulumisega seotud tunnused ja tavad; sisemised Teised, mis on määratletud nt klassi, soo, kultuuri, poliitiliste vaadete alusel; identiteetide vahelised hierarhiad; ideaalinimese kujutluspilt. Kodeerimise tulemuseks on pikk nimekiri töötlemata koodidest, mis edasise analüüsi käigus koondatakse üha abstraktsemateks kategooriateks. Tulemuseks on 20–35 kategooriast koosnev loetelu, mida eristatakse sageduse, žanri ja väärtuse järgi. Selle maatriksi varieeruvus hõlbustab hegemoonilise rahvusliku identiteedi diskursuse ja selle vaidlustajate tuvastamist. Tulemused võetakse kokku rahvusliku identiteedi aruannetes (National Identity Reports, NIRs) ja neid kasutatakse edasiste uuringute võrdlusalusena. Samuti kavatseme testida oma järeldusi, kasutades konkreetsete teemade levimuse automatiseeritud analüüsi.
