Vastupidavuse alused

Vastupidavus on võime kestva tegevuse säilitamiseks vajalikul tasemel, mis  määrab ära tsükliliste tegevuste kiiruse. Vastupidavusaladel takistab kõrgete võistluskiiruste saavutamist ja säilitamist süvenev väsimus. Järelikult on vastupidavusaladel põhiline ülesanne treeningprotsessis väsimuse tekke momendi võimalikult kaugele nihutamine ja organismi väsimuse talumise võime tõstmine. Noorteklassis ja tervisespordis peaks esiplaanil olema väsimuse tekke kaugemale nihutamine. 

Treeningtegevuse käigus arendatakse erinevaid töövõime komponente: üldisi ja spetsiifilisi. 

Üldised töövõime komponendid peegeldavad südame-vereringe ja hingamissüsteemi funktsionaalset seisundit ja on omased sportliku tegevuse erinevatele liikidele. Seetõttu on vastupidavustreening väga mitmekesine ja treeningtegevuseks võib kasutada erinevaid spordialasid: ujumine, jalgrattasõit, suusatamine, sõudmine. Need kõik arendavad organismi tsentraalseid mehhanisme.

Spetsiifilised töövõime komponendid lähtuvad spordiala iseärasustest, mis seostuvad eelkõige kohanemistega vastavates valikulistes närvilihasstruktuurides. See tähendab, et jooksja areneb joostes ning sealjuures on oluline vastav võistlusrütm, tempo millega tuleb teatud distants läbida. Sellele kiirusele vastavad teatud närvilihasaparaadi võimekus, ainevahetuslikud reaktsioonid ja tsentraalsete mehhanismide töösse rakendumise tase.

Lihtsustatult võiksime vastupidavusalade sportlaste erialast töövõimet vaadelda püramiidina, mille aluseks on jõud ja vastupidavus, tipuks aga kiirus (vaata joonist). Seetõttu ei saa vastupidavustreening olla edukas kui treener ja sportlane ei tunne väsimuse tekkemehhanisme, organismi ainevahetuse ja närvilihasaparaadi tegevuse aspekte, mis on aluseks vastupidavustreeningu tehnoloogiale ning treeningumeetodite ja vahendite valikule. Nende teadmiste olemasolul on treeningprotsess enam juhitavam.  

Kesk – ja pikamaajooksja spetsiaalse töövõime püramiid (Nurmekivi, 1994). 

back forward