Sportlik treening ja treenituse tekkemehhanism

Treeningu põhialuseks on harjutamise ja puhkuse õige vahekord. Treeningtegevus  peab olema  süstemaatiline, küllaldase mahu ja intensiivsusega. Teisalt on puhkus sama oluline kui treening. Kehalise pingutuse ajal langeb organismi töövõime, mis on tingitud esmajoones organismi energiavarude kahanemisest. Treeningu lõppedes algab taastumine, selle aja jooksul väheneb (kaob) organismis väsimus. Taastumine ei toimu tavaliselt ainult endise töövõime nivooni, vaid ületab selle. Tänu ületaastumisele on organismi saavutusvõime ja energiavarud teatud aja vältel suuremad, kui enne pingutuse algust, seda fenomeni nimetatakse superkompensatsiooniks. 

Taastumisperioodil organismis tekkivad muutused on aluseks treenituse tõusule. Selline kõrgenenud saavutusvõime tase ei püsi aga kaua. Kui uut koormust ei järgne, langeb saavutusvõime endisele tasemele.  Samas, kui uus koormus tuleb liiga vara, enne taastumist eelnevast koormusest, siis organismi energiavarud hoopis vähenevad, mis võib kokkuvõttes viia üleväsimuseni ja seejärel ületreenituseni.  Seega sõltub treeningu efektiivsus sellest, millisesse taastumisfaasi langeb järgmine koormus, mis on seotud  treeningu iseloomuga, kuna organismi  töövõime komponendid taastuvad erinevalt. Treeneri ja sportlase ülesandeks on koostada selline treeningplaan, mis tagaks sobiva  koormuse ja puhkuse vahekorra ja on aluseks treenituse tõusule. Seega organismi kehaline võimekus paraneb kui järgmine treeningkoormus langeb ületaastumis- ehk superkompensatsioonifaasi.

Treenituse tekkemehhanism läbi superkompensatsiooni.

Erinevate treeningute planeerimise järgnevuse põhimõtted.