Hindamine lasteaias

Laste arengu jälgimine ja hindamine on oluline kohe, kui laps haridussüsteemi jõuab, ehk juba lasteaias. Varajane hindamine võimaldab koheselt rakendada vajalikke meetmeid, et lapse arengut toetada tema individuaalsetest vajadustest lähtuvalt.  

Mõtle! Eriti oluline on võimalikult varajane hindamine erivajadustega laste puhul. Seda vähemalt kolmel põhjusel, nimeta need! 

(a) paljud probleemid kipuvad süvenema, kui laps ei saa õigeaegselt vajalikku abi; (b) et hoida ära lapsele sobimatust õpetamisest-kasvatamisest tekkivaid lisaprobleeme ehk sekundaarseid arenguhälbeid; (c) mida noorem on laps, seda "paindlikum" on tema närvisüsteem ning seda tõhusamalt saab seda ka mõjutada.

Hindamise esimene tasand

Lasteaias on laste arengu hindamine plaanipärane ja pidev protsess. Üldine hindamine puudutab kõiki lapsi ja erivajaduste hindamine neid, kelle arengus on märgatud kõrvalekaldeid. Vastavalt koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale jälgitakse ja hinnatakse lasteaias kõigi laste arengut, selleks kavandatakse ja viiakse läbi hindamistegevused, millele järgneb kogutud info analüüs. Kui selle protsessi käigus märgatakse mõne lapse arengus kõrvalekaldeid, siis on tarvis tuvastada, milles need kõrvalekalded seisnevad ja me räägime erivajaduste hindamisest. See kujutab endast  täpsemat ja suunatumat hindamist, mis peaks andma ammendava ülevaate, millistes arenguvaldkondades esineb mahajäämust, milliseid oskusi see puudutab ja kui tõsine see on, aga ka sellest, millised valdkonnad on suhteliselt paremini arenenud. Andekate laste puhul on vaja jõuda arusaamani, millised valdkonnad ja kui palju on eakaaslaste tasemest eespool.

Seega hinnatakse lasteaias pidevalt kõigi laste arengut ja kõrvalekallete märkamisel rakendatakse koheselt suunatumat hindamist. Kummagi hindamise sarnasusi ja erinevusi kajastab järgnev tabel, milles on välja toodud hindamisprotsessi tegevused ja nende järjekord.

JRK NR

TEGEVUS 

KÕIK LAPSEDERIVAJADUSTEGA LAPSED
Laste arengutaseme jälgimine ja hindamineErivajaduste (EV) hindamine koostöös tugispetsialistidega

1.

Taustainfo kogumine

Selles etapis koondatakse info, mis lapse kohta üldiselt teada on.

Õpetajal on kasulik esimeste kontaktide käigus lapsevanemalt küsida, millist õpetust laps on saanud enne lasteaeda tulekut – kas on käinud mõnes teises lasteaias või on olnud kodus. See annab infot, millist oskuste-teadmiste taset enam-vähem võiks lapselt oodata. Esmase info kogumise variandina kasutatakse sageli küsimustikku, mille täidavad kõigi laste vanemad, kui lapsed lasteaias hakkavad käima.

Enne, kui asuda lapse arengutaset täpsustama, mõeldakse läbi, milliseid probleeme või vastupidi, tugevusi, on lapse arengus üldise hindamise käigus seni täheldatud.

2.

Hindamis-tegevuste kavandamine

Otsustatakse, mida ja kuidas hinnata ning valmistatakse ette uuringu kava. Viimast on mugav teha tabeli vormis, kuhu hindamise käigus protokollitakse lapse sooritus, hindaja poolsed kommentaarid ja kokkuvõtted ning järeldused.

Lasteaia õppekavas on kokku lepitud, millal ja milliste hindamistegevuste läbi täpsustatakse iga lapse tugevad ja (suhteliselt) nõrgemad küljed.  Samuti on lasteaias kokku lepitud uuringu kava vorm, mida nimetatakse nt vaatlusleheks või  vaatlusplaaniks, millesse õpetajad saavad töö käigus laste oskuste-teadmiste kujunemise kohta märkmeid teha. Lisaks õpetajate tööle reguleerib lasteaia õppekava ka tugispetsialistide (nt logopeedi) rolli laste arengu hindamisel.

Lapse puhul, kelle oskustes-teadmistes või käitumises on täheldatud probleeme, tuleb põhjalikumalt kaaluda, kuidas teha kindlaks, milles täpsemalt probleem seisneb ja kuidas jõuda selle lapse oskuste ja võimete taseme kirjelduseni. See tähendab konkreetse lapse puhul läbi mõtlemist, milliste arenguvaldkondade kohta on vaja põhjalikumat infot koguda ning milliseid meetodeid seejuures rakendada – milliseid tegevusi või olukordi täpsemalt vaadelda, milliseid uurimisülesandeid lapsele esitada või kellelt ja mille kohta saaks infot küsitlemise teel. Siin on eriti oluline kaasata hindamisse teisi lasteaia spetsialiste, sest kõigi arenguvaldkondade põhjalikuks hindamiseks jääb õpetaja pädevusest väheks.

EV lapse puhul tuleb kavandada ka arengukeskkonna kohta vajaliku info kogumine.

Kuna teiste lastega võrreldes on EV laste hindamine detailsem, siis peaks ka neile mõeldud uuringu kava olema põhjalikum.

3.

Hindamis-tegevuste läbiviimine

Selles etapis toimub reaalselt info kogumine eelnevalt välja töötatud kava alusel ja saadud info protokollimine.

Laste kohta on kasulik teha märkmeid iganädalaselt (pidev hindamine). Kevadeti tehakse kogutud infost kokkuvõtted ning viiakse läbi ka põhjalikum hindamine selleks, et otsustada, kas aastaks seatud arengueesmärgid said täidetud.  Kooli minevate lastega viiakse täpsem hindamine läbi ka viimase aasta sügisel, et selgitada välja koolivalmiduse kujunemise kitsaskohad.

Kui üldise hindamise käigus on märgatud probleeme, viiakse koheselt läbi põhjalikum hindamine.

Sõltuvalt sellest, mitut valdkonda, kui põhjalikult ja kui paljusid spetsialiste kaasates täpsemalt uuritakse, võib selle etapi pikkus erinevate laste puhul oluliselt varieeruda.

Lapsega, kellel on EV juba määratletud,  on mõistlik igal sügisel  õppetegevuse planeerimiseks täpsustada laste oskuste-teadmiste taset, mis võrreldes kevadega võib olla oluliselt muutunud.

4.

Saadud info analüüs ja tõlgendamine

See etapp toimub suuresti paralleelselt eelnevaga ja siin püütakse kogutud infot analüüsida selliselt, et tuleks välja lapse oskuste tase ja lähima arengu tsoon

Kuna iga laps areneb veidi isemoodi, on kõigi laste oskuste-teadmiste kujundamisel vaja omada arusaama, mis tasemel see hetkel on. Kogutud info analüüsil ja tõlgendamisel peaksid osalema kõik vastava  rühma õpetajad, et lapse kohta tekkiv pilt oleks kõigil temaga igapäevaselt töötavatel pedagoogidel ühesugune. See võimaldab seada ka ühiseid sihte lapse arendamiseks. 

EV lapse puhul tuleb jõuda arusaamani,

*  millised on põhilised arendamist vajavad valdkonnad ja milliste oskuste kujunemist neis tuleb spetsiifiliselt toetada,

*  millised  arenguvaldkonnad on suhteliselt paremal tasemel,

* millist abi õpetamisel rakendada.

Lisaks võiks keskenduda selliste käitumis-iseärasuste analüüsile, mis võimaldaks täpsustada lapse erivajaduse tüüpi – kas tegemist võib olla nt. meelepuudega, intellekti arengu häirega või leitakse hoopis autismile viitavaid jooni.

5.

Õppe- ja kasvatus-tegevuste  kavandamine

Kui on teada, mille arendamisega tuleb spetsiifilisemalt tegelda, mõeldakse läbi, mil viisil oleks seda kõige parem teha. Mida ja kuidas muuta füüsilises keskkonnas, kasutatavates vahendites ning õpetaja tegevuses?

Ka selles etapis on oluline rühma pedagoogide ühine arusaam sellest, mida ja kuidas teha, et kõigi laste individuaalsus saaks õppe- ja kasvatustegevusi planeerides arvesse võetud. 

EV lapse puhul tuleb lisaks kaaluda, kas ja milliste tugispetsialistide abi ta vajab ja kuidas seda kindlustada. Just EV lapse puhul on äärmiselt oluline kõigi spetsialistide ühine arusaam lapse probleemi olemusest ja sellest, kuidas tema arengut toetada. Olukord, kus iga spetsialist küll teeb midagi mõne konkreetse valdkonna arendamiseks, aga kus need tegevused omavahel ei haaku ja mida rühmaõpetajate igapäevane töö ei toeta, võib lapse jaoks kujuneda päris pingutavaks, aga kasu sellest on minimaalne. Hoopis enam kasu on sellest, kui erinevaid tegevusi kavandatakse vähem, kuid nad kõik on suunatud kindlate oskuste kujundamisele ja toetavad üksteist.

6.

Vanemate nõustamine

 

Vanemate nõustamine toimub enamasti arenguvestluste käigus, mil lapsevanemaga jagatakse hindamise tulemusi, selgitatakse omapoolseid plaane lapse edasiseks arendamiseks ja seda, mida lapsevanemad saaksid kodus oma lapse toetamiseks teha. 

Arenguvestlusi on soovitav läbi viia kevadel, mil tehakse kokkuvõte aasta jooksul saavutatust ja seatakse sihid järgmiseks aastaks.

Vanemaid teavitatakse hindamisel leitud erisustest  ning selgitatakse, mida need lapse arengu ja õpetamise seisukohast tähendavad. Samuti suunatakse lapsevanemaid, kuidas leida lisainfot lapsel esinevate probleemide kohta. Kui peetakse vajalikuks konsultatsioone spetsialistidega väljaspool lasteaeda, siis arutatakse koos, kuidas seda korraldada.

7.

Kavandatu elluviimine

Õpetajate, tugispetsialistide ja lapsevanemate koostöös kavandatud tegevused lapse arenguliste iseärasuste arvestamiseks viiakse ellu. Rangelt võttes ei ole see enam hindamisprotsessi osa, vaid igapäevane õppe-kasvatustegevus, mis arvestab juba lapse arengu erisusi (olgu need siis väiksed või suured).

 

Väga oluline on tugispetsialistide juures õpitavate oskuste igapäevane harjutamine ja kinnistamine rühmaõpetajate juhendamisel. See eeldab muidugi tugispetsialistide ja rühmaõpetajate tihedat koostööd.  Paralleelselt pedagoogilise sekkumisega teostatakse ka progressi hindamist eesmärgiga jälgida, kas lapse edasijõudmine on ootuspärane ja kas valitud sekkumismeetodid end õigustavad või peab neis midagi muutma.

Palts, K., Häidkind, P. (2013). Lapse arengu hindamine. Lapse arengu hindamise ja toetamise juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele.  http://www.hm.ee/index.php?0512221    

Hindamise teine tasand

Teise tasandi hindamist pakuvad Rajaleidja keskused. Keskustesse võivad pöörduda:

  • õpetajad. Kui lasteaias on üldise hindamise käigus leitud, et mõnel lapsel võib olla olulisi arenguerisusi, kuid täpsemaks ehk erivajaduste hindamiseks ei ole lasteaias vajalikke spetsialiste, siis saavad Rajaleidja keskuse spetsialistid nõustada õpetajaid hindamise küsimustes.
  • lapsevanemad. Kui lapsevanem soovib oma lapse arengutaseme hindamist mõne Rajaleidja keskuse spetsialisti poolt.  

Mõtle! Kas Rajaleidja keskustesse võivad pöörduda õpetajad omaalgatuslikult palvega, et sealsed spetsialistid viiksid läbi mõne konkreetse lapse arengutaseme hindamise?

Ilma lapsevanema nõusolekuta õpetajad lapse otseseks hindamiseks Rajaleidja keskusesse pöörduda ei tohi. Küll aga võivad nad pöörduda selleks, et küsida nõu, kuidas ise hindamist läbi viia. Sel juhul ei tohi muidugi ühegi lapse isikuandmeid edastada.

Kui lasteaias on viidud läbi erivajaduste hindamine ja kasutatud ära lasteaia võimalused sekkumiseks ning on selgunud, et sellest ei piisa lapse erivajaduste arvestamiseks, siis võib osutuda vajalikuks lapse arengutaseme ja -potentsiaali hindamine koolivälises nõustamismeeskonnas. Seaduse järgi  on just nõustamismeeskonna soovitus tarvilik selleks, et paigutada laps nt sobitusrühma või erirühma, kus on paremad tingimused lapse arendamiseks lähtuvalt tema eripärast. Koolivälise nõustamismeeskonna poole pöördumise algatab kas lapsevanem või lasteaia direktor. Meeskonna spetsialistid hindavad omapoolselt lapse vajadusi arengutingimuste muutmise järele tuginedes seejuures lasteaia spetsialistide antud hinnangutele ning vajadusel ka meditsiinilistele uuringutele.

Kui nõustamismeeskond soovitab lapse panna mõnda sobitus- või erirühma, siis ka neis rühmades jätkub lapse arengu jälgimine ja hindamine. Seda tehakse samuti pidevalt ning siin on oluline osa progressi hindamisel - hinnatakse, kuivõrd uued arendamis- ja õpetamistingimused toovad kaasa soovitud edasimineku.

back forward