Hindamine lasteaias

JRK NR

TEGEVUS 

1.

Taustainfo kogumine

Selles etapis koondatakse info, mis lapse kohta üldiselt teada on.

Õpetajal on kasulik esimeste kontaktide käigus lapsevanemalt küsida, millist õpetust laps on saanud enne lasteaeda tulekut – kas on käinud mõnes teises lasteaias või on olnud kodus. See annab infot, millist oskuste-teadmiste taset enam-vähem võiks lapselt oodata. Esmase info kogumise variandina kasutatakse sageli küsimustikku, mille täidavad kõigi laste vanemad, kui lapsed lasteaias hakkavad käima.

Enne, kui asuda lapse arengutaset täpsustama, mõeldakse läbi, milliseid probleeme või vastupidi, tugevusi, on lapse arengus üldise hindamise käigus seni täheldatud.

2.

Hindamis-tegevuste kavandamine

Otsustatakse, mida ja kuidas hinnata ning valmistatakse ette uuringu kava. Viimast on mugav teha tabeli vormis, kuhu hindamise käigus protokollitakse lapse sooritus, hindaja poolsed kommentaarid ja kokkuvõtted ning järeldused.

Lasteaia õppekavas on kokku lepitud, millal ja milliste hindamistegevuste läbi täpsustatakse iga lapse tugevad ja (suhteliselt) nõrgemad küljed.  Samuti on lasteaias kokku lepitud uuringu kava vorm, mida nimetatakse nt vaatlusleheks või  vaatlusplaaniks, millesse õpetajad saavad töö käigus laste oskuste-teadmiste kujunemise kohta märkmeid teha. Lisaks õpetajate tööle reguleerib lasteaia õppekava ka tugispetsialistide (nt logopeedi) rolli laste arengu hindamisel.

Lapse puhul, kelle oskustes-teadmistes või käitumises on täheldatud probleeme, tuleb põhjalikumalt kaaluda, kuidas teha kindlaks, milles täpsemalt probleem seisneb ja kuidas jõuda selle lapse oskuste ja võimete taseme kirjelduseni. See tähendab konkreetse lapse puhul läbi mõtlemist, milliste arenguvaldkondade kohta on vaja põhjalikumat infot koguda ning milliseid meetodeid seejuures rakendada – milliseid tegevusi või olukordi täpsemalt vaadelda, milliseid uurimisülesandeid lapsele esitada või kellelt ja mille kohta saaks infot küsitlemise teel. Siin on eriti oluline kaasata hindamisse teisi lasteaia spetsialiste, sest kõigi arenguvaldkondade põhjalikuks hindamiseks jääb õpetaja pädevusest väheks.

EV lapse puhul tuleb kavandada ka arengukeskkonna kohta vajaliku info kogumine.

Kuna teiste lastega võrreldes on EV laste hindamine detailsem, siis peaks ka neile mõeldud uuringu kava olema põhjalikum.

3.

Hindamis-tegevuste läbiviimine

Selles etapis toimub reaalselt info kogumine eelnevalt välja töötatud kava alusel ja saadud info protokollimine.

Laste kohta on kasulik teha märkmeid iganädalaselt (pidev hindamine). Kevadeti tehakse kogutud infost kokkuvõtted ning viiakse läbi ka põhjalikum hindamine selleks, et otsustada, kas aastaks seatud arengueesmärgid said täidetud.  Kooli minevate lastega viiakse täpsem hindamine läbi ka viimase aasta sügisel, et selgitada välja koolivalmiduse kujunemise kitsaskohad.

Kui üldise hindamise käigus on märgatud probleeme, viiakse koheselt läbi põhjalikum hindamine.

Sõltuvalt sellest, mitut valdkonda, kui põhjalikult ja kui paljusid spetsialiste kaasates täpsemalt uuritakse, võib selle etapi pikkus erinevate laste puhul oluliselt varieeruda.

Lapsega, kellel on EV juba määratletud,  on mõistlik igal sügisel  õppetegevuse planeerimiseks täpsustada laste oskuste-teadmiste taset, mis võrreldes kevadega võib olla oluliselt muutunud.

4.

Saadud info analüüs ja tõlgendamine

See etapp toimub suuresti paralleelselt eelnevaga ja siin püütakse kogutud infot analüüsida selliselt, et tuleks välja lapse oskuste tase ja lähima arengu tsoon

Kuna iga laps areneb veidi isemoodi, on kõigi laste oskuste-teadmiste kujundamisel vaja omada arusaama, mis tasemel see hetkel on. Kogutud info analüüsil ja tõlgendamisel peaksid osalema kõik vastava  rühma õpetajad, et lapse kohta tekkiv pilt oleks kõigil temaga igapäevaselt töötavatel pedagoogidel ühesugune. See võimaldab seada ka ühiseid sihte lapse arendamiseks. 

EV lapse puhul tuleb jõuda arusaamani,

*  millised on põhilised arendamist vajavad valdkonnad ja milliste oskuste kujunemist neis tuleb spetsiifiliselt toetada,

*  millised  arenguvaldkonnad on suhteliselt paremal tasemel,

* millist abi õpetamisel rakendada.

Lisaks võiks keskenduda selliste käitumis-iseärasuste analüüsile, mis võimaldaks täpsustada lapse erivajaduse tüüpi – kas tegemist võib olla nt. meelepuudega, intellekti arengu häirega või leitakse hoopis autismile viitavaid jooni.

5.

Õppe- ja kasvatus-tegevuste  kavandamine

Kui on teada, mille arendamisega tuleb spetsiifilisemalt tegelda, mõeldakse läbi, mil viisil oleks seda kõige parem teha. Mida ja kuidas muuta füüsilises keskkonnas, kasutatavates vahendites ning õpetaja tegevuses?

Ka selles etapis on oluline rühma pedagoogide ühine arusaam sellest, mida ja kuidas teha, et kõigi laste individuaalsus saaks õppe- ja kasvatustegevusi planeerides arvesse võetud. 

EV lapse puhul tuleb lisaks kaaluda, kas ja milliste tugispetsialistide abi ta vajab ja kuidas seda kindlustada. Just EV lapse puhul on äärmiselt oluline kõigi spetsialistide ühine arusaam lapse probleemi olemusest ja sellest, kuidas tema arengut toetada. Olukord, kus iga spetsialist küll teeb midagi mõne konkreetse valdkonna arendamiseks, aga kus need tegevused omavahel ei haaku ja mida rühmaõpetajate igapäevane töö ei toeta, võib lapse jaoks kujuneda päris pingutavaks, aga kasu sellest on minimaalne. Hoopis enam kasu on sellest, kui erinevaid tegevusi kavandatakse vähem, kuid nad kõik on suunatud kindlate oskuste kujundamisele ja toetavad üksteist.

6.

Vanemate nõustamine

Vanemate nõustamine toimub enamasti arenguvestluste käigus, mil lapsevanemaga jagatakse hindamise tulemusi, selgitatakse omapoolseid plaane lapse edasiseks arendamiseks ja seda, mida lapsevanemad saaksid kodus oma lapse toetamiseks teha. 

Arenguvestlusi on soovitav läbi viia kevadel, mil tehakse kokkuvote aasta jooksul saavutatust ja seatakse sihid järgmiseks aastaks.

Vanemaid teavitatakse hindamisel leitud erisustest  ning selgitatakse, mida need lapse arengu ja õpetamise seisukohast tähendavad. Samuti suunatakse lapsevanemaid, kuidas leida lisainfot lapsel esinevate probleemide kohta. Kui peetakse vajalikuks konsultatsioone spetsialistidega väljaspool lasteaeda, siis arutatakse koos, kuidas seda korraldada.

7.

Kavandatu elluviimine

Õpetajate, tugispetsialistide ja lapsevanemate koostöös kavandatud tegevused lapse arenguliste iseärasuste arvestamiseks viiakse ellu. Rangelt võttes ei ole see enam hindamisprotsessi osa, vaid igapäevane õppe-kasvatustegevus, mis arvestab juba lapse arengu erisusi (olgu need siis väiksed või suured).

Väga oluline on tugispetsialistide juures õpitavate oskuste igapäevane harjutamine ja kinnistamine rühmaõpetajate juhendamisel. See eeldab muidugi tugispetsialistide ja rühmaõpetajate tihedat koostööd.  Paralleelselt pedagoogilise sekkumisega teostatakse ka progressi hindamist eesmärgiga jälgida, kas lapse edasijõudmine on ootuspärane ja kas valitud sekkumismeetodid end õigustavad või peab neis midagi muutma.