KOKKUVÕTE

Eestis tegeldakse laste arengu hindamisega kolmes süsteemis. Suur osa hindamisest tehakse ära haridussusteemis, kus hinnatakse kõigi laste arengut. Kui aga haridusasutuse hindamiskompetentsist jääb väheseks või vajab laps teenuseid, mida haridussusteem ei paku, on võimalik pöörduda meditsiini- või sotsiaalsusteemi. Pöördujaks on reeglina lapsevanem, lapse õpetaja võib olla siin lapsevanemale partneriks.  

Mida arvad Sina?  Kuna lapse arengu toetamisega tegeldakse eri süsteemides, kus spetsialistid ja nende teenused paljuski kattuvad, kas ei või siis tekkida olukorda, kus last jooksutatakse ühest kohast teise ja sisuline abi jääb napiks.

Eraldi teema on nende kolme süsteemi omavaheline koostöö. Süsteemid omavahel infot ei vaheta, sest seda tõlgendatakse vastuollu sattumisega Isikuandmete kaitse seadusega. Üldjuhul on nendevaheliseks ühenduslüliks lapsevanem ja siis sõltub konkreetse vanema soovist ja teadlikkusest, millist infot ja kuidas ta teise süsteemi vahendab.  Edaspidi on haridus-ja teadusministeeriumil kavas töötada koostöös sotsiaalministeeriumiga välja integreeritud teenuste mudel, mille tulemusel teeksid eri ametkonnad omavahel enam koostööd ja lapsi ning peresid toetatakse tervikuna (https:www.hm.ee/et.hariduslike-erivajadusega-opilaste-toetamine).

Haridussüsteemis jälgitakse ja hinnatakse laste arengut pidevalt, kusjuures põhiline vastutus on siin õpetajal. Hindamine on võimalik kahel tasandil, kusjuures kõrgema tasandi hindamine on spetsiifilisem.  

Laste ja lastevanemate nõustamine toimub samades institutsioonides, kus hindaminegi. Põhivastutus lapse arendamise eest on lapsevanematel. Seetõttu pakuvad kõik hindamise ja arendamisega tegelevad institutsioonid omapoolset tuge lapsevanemale, mitte ei tegutse omatahtsi. Nõustamine peab pakkuma lapsevanemale küllaldaselt infot, et ta saaks teha informeeritud otsuseid oma lapse arendamise suhtes.