Hindamine koolis
Kooliealiste laste arengutaseme hindamine käib üsna samamoodi nagu lasteaias – ka nüüd toimub hindamine kahel tasandil ning õpetajatel on kohustus jälgida ja hinnata kõigi laste arengut. Hindamise käigus läbi viidavad tegevused ning nende järjekord on sisuliselt sama, nagu on näidatud lasteaia hindamise peatüki tabelis. Erandiks on aga see, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (§ 46, lg 2 -3) järgi peab kooli direktor määrama isiku, kelle ülesandeks on hariduslike erivajadustega õpilaste õppe ja arengu toetamiseks vajaliku koostöö korraldamine tugispetsialistide, andekate õpilaste juhendajate ja õpetajate vahel (haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija. Haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija (HEVKO) toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel ning teeb õpetajale, vanemale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks, tehes selleks koostööd õpetajate ja tugispetsialistidega. Seega on seadusega ette nähtud, et koolis peab olema üks isik, kes vastutab hariduslike erivajadustega lastega tehtava töö eest, lasteaias oli põhivastutus lasteaiaõpetajal.
Nagu lasteaias, on ka koolis oluline märgata ja hinnata erivajadusi võimalikult varakult, mistõttu on laste arengutaseme hindamise teema kõige kuumem algklassides. Kuna kooli õppekavad on väga tihedad ja programmiga minnakse edasi üsna kiiresti, siis on just erivajadustega laste puhul oht, et nende teadmistesse jäävad lüngad. Seda siis, kui õpetaja ei ole teadlik lapse õppimise erisustest või ei oska nendega arvestada. Eestis käib enamus lapsi enne kooli lasteaias ja selle lõpetamisel koostatakse neile koolivalmiduskaart, kus peaks sisalduma info lapse tugevate ja toetust vajavate külgede kohta. Koolivalmiduskaardi näol on seega olemas eeldused, et info lapse arenguerisuste kohta jõuaks 1.klassi õpetajani, kes saaks siis õpetamist kavandades nendega kohe arvestada. Reaalsuses on aga nii, et koolid ei ole kohustatud seda kaarti vanemalt küsima ja 1.klassi õpetajad eelistavad sageli ise lapse tugevustes ja nõrgemates külgedes selgusele jõuda.
Mida arvad Sina? Mis oht võib selles sisalduda, kui õpetaja ei küsi vanemalt koolivalmiduskaarti?
Üheks hindamise viisiks koolis on ka hinnete panek, mis kajastab lapse akadeemilist edukust, kuid mitte tingimata tema võimeid ja teisi psühholoogilisi omadusi, mis samuti õppimise ja õpetamisega seostuvad.