1. laine peamised tulemused
2010. aasta kevad-suvel intervjueeriti 25 Euroopa riigis juhuvalimi põhjal 25 142 9-16-aastast last, kes kasutavad internetti. Lisaks iga lapse üht vanemat. Uuringus esitati küsimusi pornograafia, kiusamise, seksuaalse alatooniga sõnumite saamise, võõrastega näost näkku kohtumise, potentsiaalselt kahjuliku kasutaja-loodud veebisisu ja personaalse info väärkasutamise kohta.
EU Kids Online Eesti koordinaator professor Veronika Kalmus kirjutas kokkuvõtlikult laste turvalisusest internetikeskkonnas 2012/2013 Eesti Inimarengu aruandes. Seal kirjutab Kalmus näiteks sellest, et Eesti lapsed troonivad Euroopa edetabelites kõrgetel kohtadel nii internetivõimaluste kasutamise kui riskide kogemise osas. Eesti kuulub koos Norra, Rootsi, Taani ja mitme EL-i uue liikmesmaaga Euroopa riikide rühma, kus infotehnoloogilise taristu areng ja laste internetikasutuse aktiivsus on jõudnud ette kasutusturvalisuse ja seda soodustavate meetmete arengust. Eestis ja meile kultuuri poolest lähedastes Ida-Euroopa maades (eelkõige Leedus ja Tšehhis) lisandub võimalikele mõjuritele põlvkondlik lõhe internetikasutuses ja lapsevanemate madal riskiteadlikkus. Üldisemal tasandil võime Eesti ja teiste siirderiikide olukorda tõlgendada kui konflikti tehnoloogia ja meediakeskkonna ülikiire arengu ning inimeste kohanemis- ja õppimisvõime vahel. Võimalike eeskujuriikidena tasub Eestil jälgida Suurbritanniat ja Soomet, kus laste internetiriskide kogemise tase on vaatamata kõrgele kasutusmäärale ja liberaalsele infokeskkonnale kas alla Euroopa keskmise või teistest Põhjamaadest madalam. Mõlema riigi puhul mängib tõenäoliselt rolli pikaajaline ja ulatuslik teavitustegevus ning meediaõpetuse oluline koht õppekavades.
Marianne Võime kirjutas oma magistritöö EU Kids Online’i raames kogutud andmete põhjal. Tema töö eesmärgiks oli välja selgitada ühe veel Eestis vähe uuritud internetiriski, interneti liigkasutamise, olemus Eesti laste seas. Uuringust selgus, et pea pooled uuringus osalenud Eesti lastest olid täielikult või peaaegu nõus ühe või enama väitega interneti liigkasutamise kohta, olles Euroopas selle tulemuse poolest esirinnas. Kolmandik Eesti lastest olid täielikult või peaaegu nõus, et neil on esinenud olukorda, kus nad on viibinud internetis ka siis, kui see neile tegelikult huvi ei paku. Viiendik lastest on väga või üsna sageli proovinud tulutult vähendada internetis veetmise aega.
MTÜ Lastekaitse Liit andis 2012. aasta veebruaris välja ajakirja Märka Last eriväljaande Targalt internetis, kus Veronika Kalmus küsib artiklis “Põlvkondlik digilõhe – müüt või tegelikkus?” kuivõrd on lapsevanematel ja õpetajatel põhjust pidada lapsi kõiketeadvateks netiekspertideks ning ennast ajast lootusetult mahajäänuteks, kel pole järeltulevale põlvele veebimaailma kohta midagi õpetada. Artikli kokkuvõtteks tõdeb autor, et kahtlemata valitsevad põlvkondade vahel märkimisväärsed erinevused uute tehnovidinate ja interneti kasutamise eesmärkides, harjumustes ja vilumuses, kuid neid erisusi ei maksa kujutleda ületamatu kuristikuna. Digimaailma tasub üheskoos avastada vanavanemal ja lapselapsel, õpetajal ja õpilasel, lasteaednikul ja mudilasel, mis tahes eas lapsevanemast ja lapsest rääkimata.
