Miikse Jaanikivi ja jaanipäev

Raamat annab ülevaate Setomaa piiril Miikses asuvast pühast Jaanikivist – ainsast Eesti ja vist ka kogu Läänemere regiooni ohvrikivist, mille juures pühadeaegsete rahvakogunemiste ja ohverdamiste traditsioon on püsinud järjepidevalt väga kaugetest aegadest kuni tänapäevani. Arheoloogia võtmes võiksid huvi pakkuda mitte ainult teadmised ohverdamisest ja selle põhjustest, vaid ka pühadeaegsete kokkutulemiste ja kesksete looduslike pühapaikade tähendus ühiskonna toimimise ja sidususe hoidmise võtmes. Palju sellest, mis mujal Eesti alal kadus koos külakatoliiklusega – usk pühakute ja pühade paikade abisse, sealsed pühadeaegsed rahvakogunemised, kerjajatele annetamine, kalmudel söömine ja külakabelid, samuti kõige selle tähendused – on Miikses seto rahvapärase õigeusu raamistuses elavana püsinud kuni 20. sajandi keskpaigani, osalt kauemgi. Miikse jaanipäev, mida tähistatakse vana kalendri järgi 7. juulil, annab tunnistust ristiusueelsete ja kristlike traditsioonide põimumisest looduslikus pühapaigas. Raamatu teine osa koosneb Miikse jaanipäeva kirjeldustest aastate 1859 ja 2024 vahemikus.

Raamat on saadaval TÜ Kirjastuse kodulehel.